Postitused

Maja fassaad on maja visiitkaart. Fassaadi järgi antakse hinnang majale. Kuid lisaks ilule on fassaadi peamiseks ülesandeks kaitsta seinakonstruktsioone väliste tingimuste eest. Erinevad ilmastikuolud ja ennekõike kiire ilmastiku vaheldumine annab fassaadidele suure koormuse.

Fassaadikattematerjale on palju, kuid eramaja puhul on levinuimad lahendused:

  • Puitvooder
  • Krohvipinnad
  • Müürikivid

Ja loomulikult ka nende kombinatsioonid, mis aitavad fassaade arhitektuurselt rikastada ja tervikuna oluliselt huvitavamaks teha maja väljanägemist.
Lisaks on olemas mitmeid erinevad fassaadikattelahendusi, kus kaetakse välispinnad erinevate fassaadiplaatidega, plekkprofiili, erinevate materjalide immitatsioonid, alates plastikust või tsemendist voodrilaudadega lõpetades klassfassaadidega ning betoonpindadega.

Kuna järjest rohkem seatakse krundile väljastatud tehniliste tingimustega fassaadi väljanägemisele kindlad nõuded siis paraku väga ekstravakantseid lahendusi ei saa majaehitaja alati kasutada, kuid värvide ja pinnakatetega saab ka alati luua väga huvitavaid ja unikaalseid lahendusi.

Millist fassaadi valida?

Nagu iga ehitis vajab teatud aja pärast hooldamist ja remonti, vajavad seda ka pidevalt muutuvate ilmastikuolude käes olevad fassaadid.
Üks lähenemine fassaadimaterjali valikule on just see, kui töömahukas ja kulukas on fassaadikatte hilisem parandamine või uuendamine.
Vaatame lähemalt levinumate fassaadide näiteid:

Puitvooder

Näiteks puitfassaadi ülevärvimine või lahtitulnud laudu on lihtne ja taskukohane parandada. Samas hooldustöödega peaks arvestama u. iga 10-12 aasta tagant, mis aga tagab, et selliselt saab puitfassaadi eluiga järjest pikendada ning vajadust fassaadikatet täielikult vahetada ei pruugi maja projekteeritud eluea (50-100 aasta) jooksul tekkidagi. Pigem uuendatakse fassaade ennekõike seetõttu, et soovitakse täiendavalt fassaade soojustada, mitte seetõttu, et fassaadikate seda tingimata vajaks.

Krohvitud fassaadid

Krohvitud pinnad (ennekõike õhekrohviga pinnad) kipuvad esialgset head väljanägemist kaotama juba u. 6-7 aasta pärast (sageli ka varem), kuna kipuvad määrduma ning nähtavale ilmuvad ka esimesed mikropraod, mis vajaksid puhastamist, ülevärvimist või parandamist.

Paremate krohvisüsteemide püsivusajaks hinnatakse küll lausa u. 50 aastat, kuid praktikas ei õnnestu enamasti seda saavutada ja tavaliselt õhekrohvisüsteemi suurem remont ootab ees hiljemalt u. 20-25 aasta pärast.

Miks krohvisüsteemide puhul praod nii kergesti kipuvad tulema? Põhjus tundub olema peamiselt selles, et ei järgita enamasti täielikult krohvisüsteemide juhiseid ning ka lühike garantiiaeg (enamasti 2 aastat) ei sunni ehitajat probleemidega hiljem suurt tegelema. Kvaliteetsemat tööd ja fassaadi pikemat eluiga aitaks tagada, kui lepingusse sisse kirjutada pikem garantiiaeg (näiteks 5 või 10 aastat), siis muutuks ka suhtumine ja töid teostataks rohkem vastavalt juhistele.

Müürikividest fassaadid

Silikaatkivid, keraamilised tellised, paekivi ja muud võimalikud kivifassaadid lubavad suuresti hooldusvaba pinnakatet. Ideaalis ei ole vaja pikka aega teha muud, kui vajadusel mõnevõrra pindasid puhastama.
Müürikividest fassaadide puhul aga tuleb silmas pidada seda, et paremini peavad need vastu räästaga majade puhul, mis kaitseb müüritist rohkem ülemäärase niiskuse eest. Samuti peab olema tagatud korralik voodritagune tuulutus.

Hooldusvabad fassaadipinnad aga nõuavad ka kvaliteetset vundamenti ja müüri ladumist, sest võimalikud praod müüritises tähendavad ebakvaliteetset tööd ning vajadust teha kalleid parandustöid (mingi müüriosa lammutamist ja uuesti ladumist). Parandustööd aga eriti keraamiliste telliste puhul võivad olla probleemsed, sest erinevad partiid on mõnevõrra erineva värvusega ning parandatav koht võib näha jääda ning fassaadi üldilme rikkuda.

Milline on Sinu valik?

lae-ehitusKui jõuab kätte maalritööde aeg siis “ärkab” pea iga tellija ning asub hoolega teostatud töid kontrollima. See on igati mõistetav, sest maalritööd annavad ruumidele lõpliku ilme ning loomulikult soovib iga tellija, et tema seinad ja laed oleksid peegelsiledad ning näeksid ilusad välja.

Millest aga sõltuvad sildad seinad ja laed ning kas tellija saab selles osas ka midagi ära teha?

Praktikas jõuavad maalrid objektile siis kui enamik ehitajad on juba majast üle käinud. Tehakse veel viimaseid vagusid või auke seina või lakke, et äraunustatud kaablid saaks ikka õigesse kohta. Seinte ja lagede aluspinnad on ebaühtlase kvaliteediga, sest sageli osad töid on teinud ühe “käekirjaga” üldehitajad ja osa mõnevõrra teise töökultuuri või oskustega ehitajad.

Objektile saabudes vaatab, esimese asjana, maalritööde firma teatud hirmuga üle kõik aluspinnad, mida tuleb hakata viimistlema. Miks aga hirmuga?

Põhjus on selles, et maalritööde teostaja teeb oma hinnapakkumise ja sõlmib tellijaga kokkuleppe sageli oluliselt varem, kui aluspinnad on valminud ning seetõttu võib jääda maalritööde teostaja piltlikult öeldes, juba enne tööle asumist, halba olukorda. Nimelt tuleb sageli ette olukordi, kus enne kui maalritööde teostaja, saab asuda oma põhitööd tegema, peab ta hakkama aluspindasid täitma ja tasandama, et lõppviimistlust oleks üldse võimalik soovitud kvaliteedis teostada.

Teiste sõnadega tuleb aeg-ajalt maalritel alustada esimese tööna teiste kehva töö parandamisega, enne kui saab alustada oma põhitööga. Probleem aga selles, kas tellija ikka katab need kulud ja ning kas tellija aktsepteerib varem kokkulepitud ajaplaani pikendamist?

Enamasti küll kõik maalritööde tegijad vaatavad enne tööde alustamist valminud aluspinnad üle ja vajadusel ka paluvad täiendavate kulude katmist, seoses aluspindade korrastamisega, kuid erinevatel põhjustel näiteks, et tellijaga hästi läbi saada või väga tööd vaja, võtavad aluspinnad sellisena vastu nagu nad on ning teevad lisapingutusi ja kulutusi, et tööd ära teha. Tellijad ei ole arvestanud, et tuleb nüüd aluspindade rihtimiseks lisakulusid teha ning võitlevad selle lisakulu tekkimisele vastu.

Võiks öeldagi, et enamik tellijad eeldavad, et olenemata aluspinna seisukorrast, ongi see maalrite ülesanne, et kõik varasemad möödalaskmised pindade osas, korda teha ning eeldatakse, et see töö on hinna sees.

Pikema staažiga maalrid teavad rääkida lugusid ka sellistest tellijatest, kes nõuavad maalritelt lausa 0 mm tolerantsiga seinte ja lagede pindasid ehk siis sõna otseses mõttes peegelsiledaid pindu ning täpselt 90 kraadiseid nurki.

Head tellijad, ärge tehke maalritele liiga, nõuda saab seda, mis on kokkulepitud enne tööde algust ning seda, mis on ehituses reaalne ja praktiline. Seinte siledus on mõne tellija jaoks otsekui kogu maja kõige tähtsam asi, samas kui sellel hetkel kui seinakonstruktsiooni tehakse ning näiteks soojustuskihti pannakse, ei ole see tellijale huvipakkuv.

Reaalselt on enamike majadega ja tellijatega nii, et maja valmimise faasis jäävad tellijale silma kõik värvitööde puudused või parandused, ükskõik kui väiksed need ka poleks ja võideldakse kasvõi veri ninast välja, et need korda saaksid. Samas umbes 3-4 kuu pärast ei tule tellijale enam meeldegi need kohad ning kui majas sisustus sees, siis väiksemad viimistlusprobleeme ei märka mitte kui keegi.

Mida saab tellija paremini teha, et maalrid saaksid oma tööd rahulikumalt teha?

1. Aluspindade ülevaatus siis kui aluspinna tegija veel objektil

Maalritööde tegijatele peaks tellija võimaldama tööfrondi ülevaatuse veel siis kui aluspindade tegija ei ole objektilt lahkunud. Siis saab maalrifirma näidata need kohad, mis vajaksid parandamist ning ei teki kohe asjatuid pingeid maalritöödega alustamisel.

2. Lepingus fikseerida viimistlustööde kvaliteedinõuded

Samuti tuleks kindlasti leppida täpselt kokku viimistlustööde kvaliteet. Täiesti sobilik ja piisava kvaliteediga on viidata lepingus ka viimistlustööde osas RYL (Soomes väljatöötatud ja Eestis laialt kasutatavad “Ehitustööde üldised kvaliteedinõuded”) 2. klassi nõuetele ning sellest parema kvaliteedi nõudmine peaks olema põhjendatud ning ka tasustatud.

3. Niiskuskogujate kasutamine

Uue maja ehitamisega kaasneb paratamatult ka suurem kogu niiskust, mis jääb konstruktsioonidesse (näiteks valatud betoonpõrandad või laotud müüritised) ja mis ei lase viimistlustöid teha plaanitud tempos. Niiskus kuivab konstruktsioonidest välja ning selle peab kokku koguma, et pahtlite ja värvide kuivamine saaks normaalselt toimuda. Tellijal tasub juba enne maalritööde alustamist majas niiskuskogujaid kasutada, et maja niiskustaset vähendada. Kuigi paljud viimistlustööde tegijad arvestavad niiskuskogujatega oma hinnapakkumises siis võiks tellija selle ka hinnaküsimisse täiendavalt sisse kirjutada või siis arvestada, et tuleb endal see viimistlusperioodiks hankida.

Austa maalritööde tegijat, see on oskusi ja kogemust nõudev töö! Lase tal rahulikult teha oma tööd!

Maja ehituse planeerimisel on mõistlik arvestada kindlasti ka maja hoolduskuludega. Fassaad, mis on pidevalt loodusjõudude meelevallas, on enamasti see koht, mis vajab suhteliselt regulaarset korrastamist ja hooldamist kogu maja eluea jooksul. Seega on fassaadikatte valik oluline läbi mõelda ning hoolduskuluga arvestada.

m1

Jämedalt liigitatuna on eramute puhul enim kasutusel järgmised fassaadimaterjalid:

Puitfassaadid
Puitpindasid kahjustab ultraviolettkiirgus, niiskuse ja temperatuuride muutus. Puitpinna vastupidavus sõltub kui kvaliteetne ja kui korralikult puitpind on töödeldud. Siiski üldjuhul tuleb puidust fassaadi üle värviga u. iga 10 aasta tagant, mõnel juhul ka väiksema aja tagant. Puitfassaadi eeliseks on kindlasti aga see, et näiteks mädanikuprobleemide korral saab suhteliselt lihtsalt kahjustunud fassaadilauad välja vahetada ning mõistlike paranduskuludega hakkama saada. Samas vajab fassaadi korrastamine puitpindade puhastamist, korrastamist ja enamasti on mitmekorruselise maja puhul vaja tellinguid – see kõik kokkuvõttes ei tee korrastustööd sugugi odavaks.

Krohvitud fassaadid
Krohvitud fassaadid on esimestel aastatel peale valmimist ilusad, kuid juba 4-5 aasta pärast kipuvad  üldjuhul nähtavale tekkima esimesed kahjustused. Krohvikihti aja jooksul tekkivad mikropraod ja külmumis- ja sulamistsüklid aga teevad suhteliselt kiiresti oma laastavat tööd ning sageli juba u. 5-6 aasta tagant oleks vajalik fassaadi parandada. Ei ole kahjuks ka väga harvad need juhused, kus fassaadikrohv paigaldatakse seintele hilissügisel ning fassaadpinnad ei suuda enne külmade tulekut välja kuivada ning juba kevadeks on krohvikihid seinast lahti ning vajavad kohest parandamist.

Lisaks määrduvad krohvitud fassaadid aja jooksul ja paremal juhul vajavad parandustöid u. iga 10 -15 aasta järel.

Fassaaditellised ja betoonpinnad
Ajale peavad kõige paremini vastu betoonpinnad ja fassaaditellised (näiteks silikaatkivid ja keraamilised tellised), mis väga pika aja jooksul ei vaja parandustöid. Kui vundament on korralik ning vertikaalseid pragusid ei teki siis võib betoon ja fassaadipinnad hooldusvabalt vastu pidada aastakümneid (30-40 aastat või rohkemgi). Selle aja jooksul võib tekkida vajadus pindu puhastada, kuid otseseid parandustöid ei pruugi vaja minna.

Eriti vastupidav on keraamiline tellis (põletatud savitellis), näeb korralikult laotuna alati kena ja värske välja ka pikkade aastate pärast.

Kokkuvõttes
Loomulikult on vastupidavamad fassaadimaterjalid kallimad ning alginvesteering on suurem. Samas kuigi jooksev hoolduskulu on minimaalne või puudub näiteks keraamilisel tellisel pikemat aega sootuks, siis näiteks pragude korral seinas on nende parandamine kallis ja keeruline töö.

Fassaadi planeerimisel tulekski kokkuvõttes teha otsus, kas valida regulaarsemat hooldust vajavad pinnad, mida vajadusel ka suhteliselt odav parandada või investeerida väga korralikku vundamenti, et ei tekiks vajumisest tingitud pragusid ja vastupidavamasse fassaadikatesse, mis püsib pikka aega pea hooldusvabana.

Kui vaadata ehitusobjektidel ringi siis hakkab silma, et kuigi ehitusprotsessis jälgitakse parimatel juhtudel hoolega tööde kvaliteeti siis hetkest kui tööd valmivad, ei tehta valmis töölõigu kaitsmiseks või kinnikatmiseks midagi.

Pole ju mingi saladus, et enamikel ehitusobjektidel toimub tööde lõpetamise faasis juba valminud tööde kahjustamist või lõhkumist, mida siis hiljem parandama tuleb asuda. Enamasti on süüdlane teada ja lõhutud töö parandamise kulud on võimalik välja nõuda.

Hoopis suurem probleem on aga see, et parandamise jäljed jäävad enamasti näha. Sinna alla lähevad kõik värviparandused, parketi parandused, täkked aknalaudades või näiteks ka fassaadikrohvi parandused. Kuigi oleks vajalik nõuda näiteks värviparanduste puhul kogu seina värvimist või värviparanduse hajutamist suurel pinnal, kipuvad tellijad leppima lokaalsete parandustega, mis jäävad ühel või teisel viisil nähtavaks. Mõningaid kahjustusi ei annagi muudmoodi parandada, kui välja vahetada. Näiteks uste puhul, kui seal on täkked sees siis korrektse tulemuse saamiseks tuleks see välja vahetada, mitte lasta pahteldada ja värvida, sest parandus jääb suure tõenäosusega nähtavaks.

Mida ette võtta?

Kõige olulisem on ehitaja(te)ga kokku leppida tööde järjekord ja kinnikatmise kord. Tööde järjekorra all pean silmas seda, et töid planeeritaks selliselt, et juba valminud töölõigu puhul ei ole vajadust seal ruumis või pinnal teha töid, mis suure tõenäosusega võiksid lõhkuda või kahjustada juba teostatud töid. Võimalusel tuleks valminud ruumid lukustada, et ehitusmehed sinna ei pääseks.

Lisaks on vajalik kirjutada juba töövõtulepingusse, et ehitajal on kohustus korrektselt kinni katta juba valminud töölõigud ja regulaarselt ehitusobjekti koristada ning ehituspraht ära viia. Kinnikatmine ja koristamine aitab oluliselt kaasa sellele, et võimalikke kahjustusi tekiks minimaalselt.

Lisaks aitab koristamine iga töölõigu juures paremini ka hinnata teostatud tööde kvaliteeti. Koristamata ehitusobjektil ei märka sageli väiksemaid viimistlusega seotud puudusi või ei pääse kontrollitavatele pindade ligi, et kontrolli teostada.

Tellija peaks kindlasti ehituse lõpufaasis võtma jäiga hoiaku ja hoidma silma regulaarselt peal, kas kinnikatmisi ja koristamist regulaarselt ning korrektselt tehtaks.

Ehitustööde lõpetamise faasis nõua alati ehitajalt teostatud tööde osas kinnikatmist ja ruumide koristamist, sest see aitab ära hoida mõttetuid parandustöid!

Keskmiselt umbes iga 7-10 aasta tagant tekib vajadus või soov oma kodu uuendada ja remontida. Mida peaks enne siseremondi tegemist teadma ja millele keskenduda?

Rahvasuus kasutatakse sageli mõistet „sanitaarremont“, mis enamasti tähendab seda, et tehakse minimaalsus mahus viimistlustöid. Värvitakse laed või seinad, vahetatakse tapeet, uuendatakse vannituba puhastades keraamiliste plaatide vuuke või neid uuesti vuukides jne.

Enamasti tähendab see seda, et piirdutakse töödega, mis aitavad kodul uuendada veidi välisilmet ja peita / parandada võimalikke pragusid või näiteks niiskuskahjustusi.

 Populaarseks saanud ja kasutusele võetud sõna „euroremont“ tähendas algselt peamiselt seda, et tubade probleemsemad lae- ja seinapinnad kaeti kipsplaatidega, kasutati tahveluksi, vahetati aknad, põrandakate jne. Lõpptulemusena tehti sisuliselt kogu siseviimistluse väljavahetamine täies mahus.

Nüüd kasutatakse pea iga kvaliteetsemalt tehtud remonttöö osas sõna euroremont. Tänasel päeval tähendab see rohkem seda, et seinad ja laed üritatakse sirgeks ajada ja tänapäevane ilme saavutada.

Lisaks kasutatakse ka mõistet „kapitaalremont“, mis enamasti tähendab maksimaalset uuendamist alates küttesüsteemidest, sanitaartehnikast, akendest, ustest, põrandakatetest jne. Kui varem teostati kapitaalremont umbes iga 15-20 aasta tagant siis järjest kvaliteetsemate materjalide ja tehnika tõttu võib kapitaalremondi vajadus tekkida ka mõnevõrra hiljem.

Olenemata sellest, millises mahus remonti teha peaks lähtuma reaalsest vajadusest ja mitte üle investeerima. Pole ju mõtet iga prao puhul kohe sein kipslaadiga katta, sest on mitmeid teisigi lahendusi, mis pragude probleemi peita aitab.

Pigem on oluline mõelda, millist eesmärki remont saavutada aitaks? Kas on mõistlik uuendada küttesüsteemi, näiteks radiaatorid uuemate kaasaegsemate vastu vahetades või hoopis uuendada elektrijuhtmeid või lisada valvesignalisatsioon, et tagada kodu pikaajaline turvalisus? Millist emotsionaalset või praktilist väärtust remont kokkuvõttes pererahvale annab?

Kui põhieesmärk teada siis on palju lihtsam kirja panna need tööd, mis konkreetse remondiga on vajalik teostada. 

Umbkaudsed remonttööde hinnad:

Jämedalt võib arvestada, et minimaalse siseremondi saab tehtud alates 130-150 eurot /m2 kohta, millest umbes pool kuluks töörahaks ja teine pool materjalidele.

 Põhjalikuma remonttöö hinnad algavad alates 300 eurost/m2 kohta ja sealt ülespoole olenevalt kasutatavatest viimistlusmaterjalidest ja lahendustest.

Mina isiklikult ei näe mõtet siseviimistlusse üle investeerida, sest kodu väärtus sellega üldjuhul ei kasva ning elukvaliteet enamasti ka mitte. Kui kodu on puhas, piisava ventilatsiooniga, korras torustike ja tehnosüsteemidega on sellises kodus hea elada.

Investeeri kodu remonti mõistlikult!