Postitused

,

Tee hinnaküsimisest enda eelis!

karkassPole mingi saladus, et oma maja ehitamise kvaliteet, ehitusperiood ja maksumus sõltub suuresti läbimõeldud hinnaküsimisest. Hinnaküsimine on üks olulisemaid kohti maja ehitusprotsessi õiges käivitamises, kus iga tellija saab mõjutada oma maja hinda ja ehituskvaliteeti.

Iga tellija saab hinnaküsimise juures kaasa aidata sellele, et ehitaja / hinnapakkumise tegijal oleks olemas kõik oluline usaldusväärse hinnapakkumise tegemiseks.

Eramajade puhul jääb sageli mulje, et hinnaküsimise faasis enamasti tellija pole oma maja projekti veel detailides süvenenud ning seetõttu ei oska tellija ka ehitajale detailsete küsimuste korral vastuseid anda. Paljud tellijad lepivad maja eelprojektiga, mis on väike edasiarendus eskiisprojektist ning keskendunud suures osas ainult maja arhitektuursele väljanägemisele ja ruumiplaanile.

Võib-olla peaks tellija ette kujutama ühte tavalist pereautot ja korraks mõttes võrdlema seda mõne kallima automudeliga. Väliselt on mõlemal autol 4 ratast, kere, uksed jne. Kuid üks neist autodest maksab umbes poole rohkem. Väliselt ei ole kuidagi võimalik sellisest suurest hinnaerinevusest aru saada. Hinnaerinevus peitub ennekõike auto sisemuses, selle tehnoloogias, valitud materjalides ja kooste kvaliteedis.

Sama lugu on majadega. Suur osa olulist ja vajalikku infot, mille järgi maja valmis ehitatakse peitub tehnosüsteemides ja kaetud konstruktsioonides, mis kuidagi kohe silma ei paista. Maja eelprojekt annab vähe infot, et korrektne maja hinnapakkumine koostada.

Seetõttu eramajade ehituses kohtab tihtilugu hinnaküsimisi ja selle alusel tehtud ehituslepinguid, kus ebamäärasus on suur. Ja see rikub ehitamise faasis päris sageli koostöö ära ja nõuab tellijalt lisakulude tegemist.

Hinnaküsimise faasis vajaks ehitaja oma korrektse hinnapakkumise tegemiseks ennekõike tehnilist ja konstruktiivset infot. Seda on vaja selleks, et saaks täpselt välja arvutada materjalide mahud, hinnata konstruktsioonide ehitamise keerukust, abivahendite, tellingute vajadust ning paljut muud.

Panusta hinnaküsimise faasis projekti ning mõtle läbi, kas kõik vajalik on ehitajal olemas, et korrektne hinnapakkumine koostada. Kui ehitaja küsib hinnapakkumise koostamise ajal lisaküsimusi, siis on mõistlik ehitajaga kaasa töötada ja need vastused leida, kaasates vajadusel projekteerija või mõne kogemustega ehitaja.

Praktikas olen näinud, et eelprojekti alusel hinnapakkumise koostamise faasis korraldatakse vajadusel ka kokkusaamisi, kus osalevad võimalik ehitaja (või ehitajad), projekteerija ja tellija, kes siis ühise laua taga vaatavad projekti samm-sammult läbi ja käivad kõik probleemsed kohad üle. Sellisel juhul aga on oluline, et kõik sellistel kohtumistel täpsustatud detailid fikseeritakse ja need lisataks ka hinnaküsimise alusdokumentide hulka. Iga selline hinnaküsimise faasis tehtud täiendav projekti detailide selgitamine vähendab riske nii ehitaja kui ka tellija jaoks.

Tellija rolliks on hinnaküsimise faasis aktiivselt abistada ehitajat hinnapakkumise käigus tekkivate probleemide ja küsimuste selgitamisel. Kui seda ei tehta hinnaküsimise faasis siis tuleb sageli neidsamu teemasid hakata lahendama ehitamise faasis, mis aga tähendab tellijale enamasti suuremat aja – ja rahakulu.

Tee oma maja põhjalikust hinnaküsimisest enda eelis, mis aitab hoida maja ehitamise eelarvet ja kvaliteeti kontrolli all ning jõuda soovitud ajaks oma uude koju!

/by
,

Kuidas tagada ehitustööde dokumenteerimine?

Üks ehitamisega kaasas käivaid suuremaid probleeme on seadusandlusega nõutud ehitustegevuse dokumenteerimine ehk täitedokumentide koostamine ja seda eriti eramajade puhul. Seadus nõuab ehitajalt kogu ehitusperioodi jooksul kõigi vajalike ehitisega seotud täitedokumentide koostamist ja esitamist tellijale.

Miks üldse täitedokumentatsioon on vajalik?
Korralikult vormistatud täitedokumentide abil on võimalik hiljem võimalike probleemide korral lihtsamalt leida ülesse võimalikud puudused ning leida lahendused. Täitedokumentatsioon sisuliselt näitab, kuidas ehitist täpselt ehitati, tõendab, et kasutati õigeid materjali ja peeti kinni tehnoloogilistest nõuetest.

Praktikas, kus eramaja ehitab väiksem ehitusfirma, kus keskendutakse ainult ehitustöödele, ei vormistata ega ka koguta täitedokumente ning kõik vajalik dokumenteerimine, kui seda üldse tehakse, üritatakse teha alles objekti üleandmisel tagantjärgi.

Näiteks tegevust fikseerivat koonddokumenti “Ehitustööde päevikut” peab ehitaja täitma iga päeva kohta, kui töid tehti ja mis sisaldab antud päeval ehitusobjektil teostatud ehitustööde ülevaadet, kasutatud materjale kui ka näiteks ilmastikutingimuste infot. Tegelikkuses täidetakse täitedokumente sageli tagantjärgi ja näiteks ehitustööde päevikut või kaetud tööde akte 3 kuud hiljem täites, ei saa kuidagi andmed olla enam täiesti täpsed ning usaldusväärsed.
Jooksvalt täitedokumentatsiooni täitmine on ehitajale ebamugav lisakohustus ning seda seetõttu võimalusel üritatakse teha minimaalselt ja enamasti tagantjärgi.

Kuidas tellija saab mõjutada täitedokumentatsiooni õigeaegset esitamist?

Tellija sisuliselt ainsaks toimivaks lahenduseks on lepingus siduda täitedokumentide esitamine iga tööetapi vastuvõtmise ja arveldamisega. Mõistlik on tööetapp ja arveldusetapp viia alati kokku, sest siis on nii tellijal lihtsam ülevaadet saada ning võimaliku lepingu katkestamisel lihtsam seda teha, sest iga konkreetse töölõigu ja selle kulude osas on ühene seos.

Sellisel juhul pole ehitajal muud võimalust, kui ta soovib saada töölõigu eest tasu siis selle saamiseks, peab ta esitama ka vastava töölõigu täitedokumendid. Praktikas järele proovitud ja töötab!

Juba lepingu koostamisel tasuks iga tööetapi juurde ära tuua need ehitusdokumendid, mida ehitaja peab selle etapi valmides esitama. Siis on osapooltel ühine arusaam ja ootused ning koostöö sujub paremini.

/by
,

Lokaalsed ligi- ja nullenergiamajad – kas õige lähenemine?

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

/by
, ,

Ehitusmaterjali kokkuhoid ei tohi käia tehnoloogia arvelt

fassaadEhitusobjektidel omanikujärelevalvet tehes hakkab silma, et üheks läbivaks probleemiks paljudel ehitusobjektidel on ehitaja püüd ehitusmaterjali kokku hoida. Ega materjali kokkuhoius ei ole ju iseenesest midagi halba. Probleem seisneb selles, kui materjali kokkuhoiu saavutamiseks rikutakse materjali paigaldamise tehnoloogiat.

Kõige ilmekam näide on seotud soojustuse paigaldamisega. Näiteks, kui paigaldatakse mitmes kihis soojustusplaate, siis on oluline, et soojustusplaatide kihid oleksid vuukide kohas vähemalt 20-30 cm ülekattes. See aga tähendab mõningast materjali ülekulu ja jääke.

Praktikas minnakse ehitajate poolt seda teed, et üritatakse ilma jääkideta ehitada. See tähendab, et jäetakse tähelepanuta piisava ülekatte reegel või mis sageli veel hullem, paigaldatakse soojustus väikestest tükkidest nagu mosaiiki kokku. Arusaadavalt nendes kohtades ei ole konstruktsiooni soojapidavus sama, mis tervete ja suurema ülekattega konstruktsiooni puhul.

Lisaks üritab ehitaja aeg-ajalt sellist praaki tööd ka kiiresti peita. Näiteks pealmisesse soojustuskihti paneb terved plaadid, mis peidab alumises kihis valesti tehtud töö, mistõttu selliste ära peidetud vigade avastamine sageli keeruline.

Kui ehitajale öelda, et selline töö vaja ümber teha siis ütleb ehitaja sageli nii „ Jah, oleme teadlikud, et see koht pole päris õigesti tehtud, kuid me hoidsime materjali kokku“. Kui veel edasi uurida, siis selgub tegelik põhjus. Pole tehtud korralikku eelarvestamist, mis arvestaks ka mõningase materjalikaoga. Siis lõppkokkuvõttes on ehitusmehed platsil olukorra ees, kus töö tuleb ära teha, kuid „õigesti ehitades“ ei jätku materjali ning uut kogust ei minda tooma, sest see tähendaks lisakulusid.

Kokkuvõttes aga kulub parandustöödele ja uuesti tegemisele kauem aega ja lisakulusid, kui kohe korrektselt teha. Seega ei ole probleem mitte niivõrd selles, et ehitajad ei tea, kuidas peaks töid tehnoloogiliselt tegema, vaid selles, et aeg-ajalt mõnes varasemas faasis ei tehta korralikult ehitustööde eelarvet ja ei tellita piisavalt materjali. Lisaks on ehitajal kindlasti ka soov materjali arvelt kokku hoides veidi suuremat kasumit teenida.

Mida siis sellises olukorras teha? Ebareaalne on see, et pidevalt oleks järelvalve objektil ning hoiaks igal tööl silma peal. Suurendada pisteliste kontrollide arvu? Võimalik aga see suurendab järelevalve kulusid. Ideaalis võiks nõuda ehitajalt iga soojustuskihi eraldi paigaldamist ja selle ettenäitamist enne kui järgmist kihti tegema alustatakse aga see ei ole alati kõige parem variant, sest see hakkab mõnevõrra tööde tegemise tempot segama ning toob kaasa seisakuid, mille kokkuvõttes tellija peab kinni maksma. Võib paluda ehitajal tehtud tööst regulaarselt pilte teha ja veel muudki, kuid kokkuvõttes taandub korrektne töö usaldusväärsuse taha.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et ehitaja peaks panustama põhjalikumasse eelarvestamisse ja kui tekib probleeme, siis nendest tellijale teada andma, mitte neid peita püüdma. Tellija peaks panustama aega usaldusväärse ehitaja leidmisele ning kindlasti ka panustama järelevalvesse.

Usalda aga kontrolli!

/by
,

Ole uudishimulik

plaatimineTeadmiste ja oskuste omandamine saab alati alguse uudishimust. Kui on siiras huvi ja tahtmine saada asjadest aru saada, siis haaratakse teadmisi lennult. Ja selline uudishimu ei jää ka kõrvalolijale nägemata ja huvitatud inimestega on kõigil palju lihtsam suhelda ning koostööd teha.

Ehitamise ettevalmistamise aga ka ehitamise protsessis on valdaval enamikel juhtude alati nii, et tellija jaoks on hädavajalik palju õppida. Õppida kahel peamisel põhjusel, et esiteks teha otsuseid, millised materjalid, tehnoloogiad ja lahendused valida ja teiseks, et mõista ehitamisprotsessi ja seeläbi paremini ehitajaga koostööd teha. Suur osa arusaamatusi tekibki ennekõike seetõttu, et tellija ei saa ehitajast aru aga ehitaja samal ajal eeldab, et küll tellija teab.

Paremini asjade mõistmise vajalikkusest toon ühe lihtsa näite. Osade ehitustööde puhul on vajalik tehnoloogiline ooteaeg, et toimuks kuivamisprotsess ja et saaks töödega edasi minna. Näiteks plaatimistööde puhul on vajalik olenevalt aluspinnast eelnev pinna puhastamine ja nakke parandamiseks pinna töötlemine vastava krundiga. Edasi peab see kuivama, siis on vajalik niisketes ruumides teha hüdroisolatsioon ja seda soovitavalt 2-3 kihis ja iga kiht peaks saama korralikult välja kuivada ning alles siis saab asuda plaatimise juurde. Ka peale plaatimist on vaja oodata enne kui saab alustada vuukimisega. Ja ka edasi tuleb oodata, kuni vuugisegu on kuivanud ja saab nurki silikoonida. Minimaalselt on vajalik tööde teostamiseks 3-4 päeva, praktikas läheb sageli ka kauem.

Nii tekibki mitteteadlikul tellijal tunne, et ehitaja venitab, et miks ka väikeste plaatimistöödega läheb niikaua aega. Kui tellija ei saa aru, miks töömees teeb natuke tööd ja siis jätab töö pooleli, tekitab see tellijas segadust ja ka rahuolematust. Ehitaja, kes on teinud seda tööd sadu kordi, ei tule selle pealegi, et ta peaks tellija seletama, miks seda tööd on vajalik selliselt teha.

Tulles tagasi uudishimu juurde, tunneb uudishimulik tellija huvi, miks ja kuidas töid teostatakse ning loomulikult ehitaja selgitab seda hea meelega. Kokkuvõttes ühtemoodi asjadest arusaamine laseb koostööd palju paremini teha ning osapooltel ei teki arusaamatusi. Sageli sellise suhtluse juures ehitaja täpsustab tellijaga töödega seotud väikseid detaile, mis muidu jääksid üle küsimata ning kokkuvõttes aitab selline uudishimulik suhtlemine ära hoida vigu ning hoida üleval positiivset koostööd.

Ole uudishimulik!

/by