Postitused

, ,

Ehitusmaterjali kokkuhoid ei tohi käia tehnoloogia arvelt

fassaadEhitusobjektidel omanikujärelevalvet tehes hakkab silma, et üheks läbivaks probleemiks paljudel ehitusobjektidel on ehitaja püüd ehitusmaterjali kokku hoida. Ega materjali kokkuhoius ei ole ju iseenesest midagi halba. Probleem seisneb selles, kui materjali kokkuhoiu saavutamiseks rikutakse materjali paigaldamise tehnoloogiat.

Kõige ilmekam näide on seotud soojustuse paigaldamisega. Näiteks, kui paigaldatakse mitmes kihis soojustusplaate, siis on oluline, et soojustusplaatide kihid oleksid vuukide kohas vähemalt 20-30 cm ülekattes. See aga tähendab mõningast materjali ülekulu ja jääke.

Praktikas minnakse ehitajate poolt seda teed, et üritatakse ilma jääkideta ehitada. See tähendab, et jäetakse tähelepanuta piisava ülekatte reegel või mis sageli veel hullem, paigaldatakse soojustus väikestest tükkidest nagu mosaiiki kokku. Arusaadavalt nendes kohtades ei ole konstruktsiooni soojapidavus sama, mis tervete ja suurema ülekattega konstruktsiooni puhul.

Lisaks üritab ehitaja aeg-ajalt sellist praaki tööd ka kiiresti peita. Näiteks pealmisesse soojustuskihti paneb terved plaadid, mis peidab alumises kihis valesti tehtud töö, mistõttu selliste ära peidetud vigade avastamine sageli keeruline.

Kui ehitajale öelda, et selline töö vaja ümber teha siis ütleb ehitaja sageli nii „ Jah, oleme teadlikud, et see koht pole päris õigesti tehtud, kuid me hoidsime materjali kokku“. Kui veel edasi uurida, siis selgub tegelik põhjus. Pole tehtud korralikku eelarvestamist, mis arvestaks ka mõningase materjalikaoga. Siis lõppkokkuvõttes on ehitusmehed platsil olukorra ees, kus töö tuleb ära teha, kuid „õigesti ehitades“ ei jätku materjali ning uut kogust ei minda tooma, sest see tähendaks lisakulusid.

Kokkuvõttes aga kulub parandustöödele ja uuesti tegemisele kauem aega ja lisakulusid, kui kohe korrektselt teha. Seega ei ole probleem mitte niivõrd selles, et ehitajad ei tea, kuidas peaks töid tehnoloogiliselt tegema, vaid selles, et aeg-ajalt mõnes varasemas faasis ei tehta korralikult ehitustööde eelarvet ja ei tellita piisavalt materjali. Lisaks on ehitajal kindlasti ka soov materjali arvelt kokku hoides veidi suuremat kasumit teenida.

Mida siis sellises olukorras teha? Ebareaalne on see, et pidevalt oleks järelvalve objektil ning hoiaks igal tööl silma peal. Suurendada pisteliste kontrollide arvu? Võimalik aga see suurendab järelevalve kulusid. Ideaalis võiks nõuda ehitajalt iga soojustuskihi eraldi paigaldamist ja selle ettenäitamist enne kui järgmist kihti tegema alustatakse aga see ei ole alati kõige parem variant, sest see hakkab mõnevõrra tööde tegemise tempot segama ning toob kaasa seisakuid, mille kokkuvõttes tellija peab kinni maksma. Võib paluda ehitajal tehtud tööst regulaarselt pilte teha ja veel muudki, kuid kokkuvõttes taandub korrektne töö usaldusväärsuse taha.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et ehitaja peaks panustama põhjalikumasse eelarvestamisse ja kui tekib probleeme, siis nendest tellijale teada andma, mitte neid peita püüdma. Tellija peaks panustama aega usaldusväärse ehitaja leidmisele ning kindlasti ka panustama järelevalvesse.

Usalda aga kontrolli!

/by
, ,

Ehituseelarve annab tellijale kindluse

Oma maja sooviva inimese üheks esimeseks küsimuseks on „kui palju see minule maksma läheb?“ Arusaadavalt huvitab see kõiki esimeses järjekorras, sest maksumuse järgi tehakse juba järgmised otsused.

Kuigi enamasti soovitan ma lähtuda umbkaudse m2 hinnast, ei ole see alati kõigile sobilik lahendus. Inimene tahaks ikka võimalikult täpselt teada saada palju tema maja maksma läheb. Seda soovitakse teada saada enamasti kahel põhjusel:

  1. Oma investeeringu üldsumma teadsaamiseks  eesmärgiga hinnata, kas selline summa on taskukohane või mitte;
  2. Ehitusmaksumuse analüüsiks ja odavama / parema lahenduse leidmiseks. Näiteks saades teada, et algselt soovitud konstruktsioon teeb hinna väga kalliks siis asendatakse see soodsama lahenduse vastu, kuni vastuvõetava summani jõutakse.

Selleks, et osata lahenduste muudatuste mõju hinnas näha, on vajalik korraliku ehituseelarve koostamine. Maja  ehitustööde eelarve kajastab juba piisavalt detailselt konkreetsete materjalide ja tööde hindasid.

Võtame näiteks olukorra, kus inimene leiab sobiliku tüüpprojekti ning tahab hinnata selle sobivust oma rahakotile.  Võimalik on küsida hinnapakkumisi ehitusfirmadelt ning loota, et ehitusfirmadel on ressursse ning soovi teha detailne konstruktsioonide kaupa lahti löödud pakkumine või tellida ehituseelarve teenuse korras, kus koostatakse omahindades eelarve.

Ehituseelarve annab üldjuhul väga hea pildi iga konstruktsiooniga seotud kuludest, kus on näha materjalide, tööjõu (töövõtu) ja soovi korral ka mehhanismide hinnad. Põhjalik eelarve annab kindluse, et kõik ehitustöödeks vajalik on hinda arvestatud.

Ehituseelarve tellimine tundub esmapilgul lisakuluna, kuid see annab tegelikult võimaluse sageli soodsama hinnaga maja ehitamiseks.  Ehituseelarve eelis tuleb mängu nii ehitajaga hinnaläbirääkimistel, sest tellijal on teada omahinna suurusjärgud ning kindlasti annab mugava võimaluse varajases staadiumis läbi mängida erinevate lahenduste hinnad.

Kui muidu hinnapakkumiste küsimisel jääb sageli ehitushind konkreetsete konstruktsioonide lõikes tellijale nähtamatuks, kuna ehitaja ei ole huvitatud tellijale kaartide avamisest siis eraldi ehituseelarve tellimisel on eelarvestaja tellijaga ühes paadis ning annab vajadusel kaasa oma soovitused ja kogemuse.

Võib-olla ainuke miinus, mis ehituseelarve tellimisel tekib, on see, et ehituseelarve on ennekõike turu keskmine hinnatase. Eelarvele lisatakse hinnanguline ehitusfirma kasum ja  üldkulud. Nüüd kui eelarve koos muude kuludega ( lõpphind tellijale) olemas ja asutakse ehitusfirmadelt tegelikke hinnapakkumisi võtma, võib selguda, et reaalsuses ei pruugi sarnaseid numbreid alati saada.

Tegelikud pakkumishinnad sõltuvad alati hetke turuolukorrast ja konkurentsist ehitusfirmadele vahel.

Hea eelarvestaja suudab turuolukorda piisavalt täpselt hinnata, kuid teatud risk jääb alati. Eelarvestamine sõltub suuresti kogutud ühikhindade kvaliteedist ja eelarvestaja kogemusest.

Eelarvestamise eelised on  eraisikust majaehitajale jäänud seni paljuski tähelepanuta. Eelarve annab kindluse, et kõik vajalikud ehitustööd on hinnas arvestatud ning annab enamasti kokkuhoidu nii ehitusprotsessi põhjalikumas läbitöötamises kui ka soodsama ehitushinna kauplemises.

Korralik ehituseelarve on kui lisakindlustus, mis aitab riske maandada ja tagada, et soovitud tööd normaalse hinnaga valmis saaksid!

 

/by
, ,

Kuidas toimub hinnapakkumise tegemine?

Igaüks, kellel seisab eest mõni ehitustöö tegemine, tahab esimese asjana saada teada, kui palju see maksma läheb. Sageli aga unustatakse ära, et vähegi mahukama töö tellimisel tuleb esimese asjana kirja panna tööde täpsed kirjeldused või tellida projekt.

Tellija poolne tööde ettevalmistamise faas on aga sageli praktikas selline, et pannakse kuskile kuulutus või võetakse ehitajaga ühendust. Pole harvad juhused, kus ka keskmise suurusega tööde puhul antakse suulises vormis ehitajale teada, mida peaks tegema. Selle jutu põhjal koostab ehitaja pakkumise, mis ei pruugi enam olla päris see, mida tellija soovib. Kuna väga detailselt hinnapakkumist lahti ei kirjutata siis tekibki olukord, et alles tööde käigus võib välja tulla, mida pakkumine sisaldab ja mida mitte.

Mida suurem ehitustöö seda olulisem on projekti olemasolu või võimalikult täpselt kirjeldatud lähteülesanne. Ainult niimoodi saab korralikku hinnapakkumist küsida.

Kuidas toimub ehitusfirma poolt hinnapakkumise tegemine?

Hinnapakkumise tegemiseks koostab ettevõte algul ehitustööde eelarve, kus arvutatakse võimalikult täpselt välja tööde tegelikud kulud. Eelarvele lisatakse lõpuks ettevõtte üldkulud ja kasum. Saadud lõppsumma on kokkuvõttes tellijale esitatav hinnapakkumise lõppsumma.

Hinnapakkumine kirjutatakse seejärel sageli ringi vastavalt sellele, kuidas tellija on soovinud pakkumist saada või jäetakse aluseks olemasoleva eelarve kuluread. Pakkumises esitatavad summad kirjutatakse ringi selliselt, et need sisaldavad ettevõtte muid kulusid ja kasumit. Pakkumine on enamasti veidi väiksema detailsusega kui eelarve.

See on koht, mis ettevõtte jaoks on sageli kõige raskem, näidata kliendile kuluridade kaupa maksumusi. Ei ole päris nii, et üldkulud ja kasum jagatakse võrdselt laiali kõigile ridadele. Need read, mida ettevõtte suudab odavamalt ehitada saavad sageli suurema katte ja selline ridade kaupa pakkumishinna kujundamine on parajalt suur töö.

Aeg-ajalt on ehitusfirmade poolt kuulda nurinat, et tellija nõuab pakkumist eelarve kujul. Ehitaja vaatenurgast tundub, et tellija tahab teada ettevõtte eelarve omahinda ja nii sekkub firma siseasjadesse.

Minu arvates  ka detailselt küsitud pakkumist on võimalik esitada tellijale selliselt, et sealt pole võimalik omahinda välja lugeda. Pigem on probleem selles, et mida detailsem on pakkumine seda tülikam ja ajamahukam on ehitajal sellist tööd teha ja sellest ka mõningane pahameel.

Minu seisukoht on see, et detailne pakkumine toimib mõlema osapoole nii tellija kui ka ehitusfirma huvides.  Mida täpsemalt on toodud välja pakkumises sisalduvad tööd seda parem.  Mõlema poole riskid on sellega väiksemad. Tellija ei pea siis mõistatama, millised tööd pakkumises sisalduvad ja ka ehitajal on kindlus, et nimekirjas toodud tööd sisalduvad pakkumises ning tööde maht on pakkumisega täpselt fikseeritud.

 

Mis muudab siis ikkagi eelarve ja pakkumise koostamise nii mahukaks?

Ehitustööde eelarvestamine sisaldab endas põhimõtteliselt 3 komponenti:

  1. Ehitusmaterjali hinda
  2. Mehhanismide hinda
  3. Töötasu maksumust

Sageli kasutatakse ka neljandat komponenti, mida nimetatakse alltöövõtuks. Tegemist on siis töödega, mida ettevõte ise sisse ostab ja mille osas ise teistelt firmadelt hinnapakkumisi küsib.

Enim võtab eelarve ja pakkumise tegemisel aega:

1)      Mahuarvutused
Projekti ja jooniste läbitöötamine ning tööde mahtude arvutamine on ajamahukas ettevõtmine. See nõuab täpsust ja kogemust. Mida mahukam ja keerulisem projekt seda rohkem aega kulub ning ka arvutusvigade arv kasvab. Kuigi suuremates ehitusfirmades kasutatakse erinevaid tarkvaralisi lahendusi mahtude arvutamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks, on enamik ehitusfirmasid siiski klassikalise käsitsitöö kasutajad.

2)      Tehnoloogia ja materjalide tundmine
Ehitustööde eelarvestamine nõuab tehnoloogia ja materjalide tundmist ning selle arvestamist hinna koostamisel. Näiteks mitu kruvi m2 kohta tuleb kipsplaadi kinnitamisel arvestada. Tõsi, on olemas järjest enam eelarvestusprogramme, mis sisaldavad kulunorme ning teevad seda tööd lihtsamaks, kuid inimese enda teadmised ja kogemused on määravad.

3)      Alltöövõtjatelt hinnaküsimiste võtmine
Kuna Eestis praktiliselt enam pole firmasid, kes kõiki ehitustöid ise pakuksid, siis paratamatult tuleb osa töid sisse osta ning seetõttu on vajalik hinnaküsimiste korraldamine. Selleks tuleb kokku panna alusdokumendid ja koostada hinnaküsimise kirjad, kus oleks selged tööpiirid ja nõuded. Nii hinnaküsimiste saatmine kui ka hiljem saadud pakkumiste analüüs on sageli vägagi mahukas töö.

4)      Pakkumistabeli koostamine
Ettevõtte poolt koostatav eelarve ümberkirjutamine tellija poolt etteantud tabelisse on sageli suur töö. Sest need kuluread, mille alusel ettevõte ise hinda arvutab ja kuidas tellija seda soovib, võivad olla täiesti erinevad. Seetõttu paljud ehitusfirmad esitavadki oma pakkumisi ainult enda kululiigituse alusel, et neil pole ressursse pakkumise ümberkirjutamiseks.

Kõige selle suure töö juures on ehitusfirma poolt vaadates tegemist harva tellimuseni viiva tööga. Praktikas on ehitaja käest hinnapakkumise küsimine tasuta ning ehitajale ei hüvitata tehtud tööd.

Ma usun, et teadmine, milline suur töö tuleb teha ära hinnapakkumise koostamisel, on vajalik igale tellijale. See teadmine aitab teha paremat koostööd. Teadlik tellija teeb paremat tööd projekti ja oma soovide kirjeldamisel ning seeläbi suudab ehitaja täpsemat hinda pakkuda.

Edukat koostööd!

/by