Postitused

Ehitustööde vigade parandus

Kui mõni ehitustööde eksimus või viga on tehtud siis järgneb otsus, mida sellega edasi teha. Mida ehituse alguse poole, seda lihtsam on üldjuhul avastatud vigu parandada või teha näiteks muudatusi, mis vea kokkuvõttes kaotavad. Hoopis teine lugu on ehitustööde lõpufaasis, kus parandamine mõjutab juba tehtud töid või niigi pingelist ajagraafikut.

Seetõttu tuleks objekti lõpufaasis eriti keskendunult ja süsteemselt tehtud töid kontrollida ning teha seda suhteliselt väikeste ajaintervallide tagant. Ideaalis peaks veenduma enne iga töölõigu alustamist, kas töölõik on projektis piisavalt täpselt kirjeldatud ja joonistega kaetud, et eksimusi ei tekiks.

Paraku aga ka kõige hoolsamal tegijal juhtub eksimusi ning reeglina ühel hetkel leiab iga tellija või ehitaja ennast olukorras, kus tuleb teha otsus, kuidas tekkinud probleem lahendada?

Esimesena tuleks selgitada välja, mille tõttu on eksimus juhtunud? Kas selle põhjuseks on valede jooniste kasutamine, eksimus ehitusjooniste lugemisel või valed töövõtted ja tehnoloogia mittetundmine?
Eksimuse põhjuse väljaselgitamine on oluline ka seetõttu, et samal põhjusel järgmiseid töölõike valesti ei tehtaks ning teaks edaspidi sellega arvestada.

Enamasti selgub vea põhjus kiiresti ning vastavalt sellele, kelle süül on antud probleem tekkinud, kaasneb temale ka vigade parandamise kohustus.

Kuigi sageli arvatakse, et sellistes olukordades on süüdi alati ehitaja, ei pruugi see nii olla. Näiteks üks levinud viga on tellija poolt see, et kui soovitakse projektis muudatus, siis kantakse see projektis osadele joonistele aga mitte alati kõikidele. See tähendab praktikas näiteks seda, et üldehituse joonistel (plaanidel) on ruumiplaanide viimase hetke muudatused sisse viidud, siis eritööde projektides (vesi, kanal, küte, ventilatsioon, elekter ja nõrkvool) see ei kajastu ning nii võib juhtuda, et tehakse valesse kohta läbiviikude augud või kütteradiaatori ühenduskohad saavad valesse kohta. Sellises olukorras, kus kavandatud muudatused võivad mõjutada teisi tööprojekte – ja joonised, tuleks kas need muudatused lasta ka eritööde joonistele sisse viia või vähemalt eraldi see läbi rääkida selle töölõigu ehitajaga, et ehitaja teaks sellega arvestada.

Kui on selge, miks eksimus on juhtunud, siis järgmiseks tuleb otsustada lahendusvariant, kuidas antud probleemi või viga oleks kõige otstarbekam parandada. Otsus parandustööde täpsema lahenduse osas tehakse tavaliselt tellija ja ehitaja koostöös ning tavaliselt pakub ehitaja omapoolse lahendusvariandi, mida tellija siis kinnitab, kui see talle sobib.

Lahendusvariante on sisuliselt kaks:

1. Ümbertegemine
Kõige levinum variant, mis tähendab valesti tehtud töölõigu tervikuna või osalist lammutamist ning siis töö ümbertegemist kasutades õiget kvaliteetset lahendust või materjali.
Siia alla lähevad ka kõik avastatud ehitustööde kvaliteediprobleemid, mis kindlasti vajaksid parandamist. Mida hilisemas faasis on ümbertegemine vajalik seda enam tuleb jälgida ka seda, et parandustööde käigus ei saaks kahjustatud korrektselt tehtud pinnad või kommunikatsioonid ning vajadusel tuleks need enne tööde tegemist katta kinni.

Riskid: Tehtud tööde lammutamine toob kaasa täiendava materjali- ja ajakulu. Täiendavalt suurendab riske see, kui materjalil on pikad tellimis- ja ooteajad ning see takistab ehitustööde jätkamist.

2. Ümbertegemisest loobumine
Ennekõike on mõeldud siin selliseid olukordasid, kus näiteks on eksitud mõõtudega, näiteks aknaava on tehtud veidi valesse kohta või tehtud vale mõõduga aknaava või mõni sisesein on maha märgitud veidi valesti, näiteks 10 cm soovitud asukohast kaugemal. Probleem on selles, et selliseid eksimusi avastatakse teinekord alles tööde lõpufaasis ning ümbertegemine tähendaks siis juba väga palju lisatööd.
Sellises olukorras sageli tellija jätab asjad nii nagu on ning ümbertegemist ei tehta. Küll aga küsitakse ehitajalt natuke kompensatsiooni valesti tehtud töö osas, näiteks tasaarvelduse või siis täiendavate lisatööde tegemise vormis ning lisaks nõuda kulude katmist, mis on seotud projekti dokumentatsioonis valesti tehtud koha sissekandmisega joonistele.

Riskid: Enne iga ümbertegemisest loobumine tuleks siiski otsus põhjalikult läbi mõelda, kuna üldjuhul on iga lõik projektis läbimõeldud ja väiksemgi muudatus võib üldpilti rikkuda. Näiteks võib ruumiplaani muutmisel olla hiljem raskusi mööbli paigutamisega. Hinnata tuleks kõiki parandustöödest loobumisega kaasnevaid riske ning tee otsus sellest lähtuvalt.

Kokkuvõttes on alati kõige odavam reageerida kõigile ehitustööde puudustele kohe, kui see avastatakse. Selleks aga, et puudusi kohe avastada, tee süsteemset ehitustööde järelevalvet ja nii vähendad ehitustööde parandus- ja ümbertegemiste arvu!

Endale müümine

Hiljuti kohtusin ühe majaehitajaga, kes kasutas oma maja puhul tehtavate valikute puhul väljendit „ma pean selle esmalt endale maha müüma“. See väljend iseloomustab väga ilmekalt seda, millega iga majaehitaja kokku puutub – tuleb endale selgeks teha materjali, tehnoloogia või teenuse kasud ja eelised ning seejärel hinnata, kas seda enda maja ehitamisel tasub kasutada või mitte.

Kõige sagedasemad põhimõttelised valikute kohad on maja põhimaterjalid, maja soojapidavus, ventilatsioonilahendus, küttesüsteem, aknad-uksed, fassaadi- ja siseviimistluse materjalid. Eks igaühel ole oma kindlad eelistused aga ennekõike on oluline läbi mõelda enda jaoks maja kandev idee.

Eesmärgiks võiks olla näiteks maja teatud kindla energiakulu väärtuse saavutamine või näiteks võimalikult palju looduslike materjalide kasutamine. Selge eesmärk paneb paika valikukriteeriumid, millele tuginedes on lihtsam valikut teha.

Kuigi sageli seab valikute tegemisele piirid rahaline ressurss, võiks iga majaehitaja jätta olulistes valikutes prioriteediks valitud eesmärgi ning sellest lähtuda. See pole lihtne, kuid selline oma reeglitest kinnipidamine tasub kokkuvõttes hilisema rahuloluga raudselt ära. Kindlasti tuleks kõik olulisemad valikud üritada teha ära projekteerimise etapis, sest see on alati odavaim viis ehitamiseks.

Müü parimad valikud endale maha ja hoia neist kinni!

Kogemus oma maja ehitamisest

Sain hiljuti kirja ühelt majaehitaja.ee lehe lugejalt ja soovin jagada kirjas toodud mõtteid, mis minu arvates kuluvad ära kõigile, kellel majaehitamine esmakordselt kavas.

Väljavõte kirjast:

Julgustatud teie kursusest eelmise aasta kevadel, tellisime omale maja „võtmed kätte“ paketi. Kursusest oli väga palju abi, sest paraku olime mõlemad ehituse alal täielikud võhikud. Täna on teist päeva võtmed käes ja väikene puidust maaküttega moodulmajake valmis.

Meie tagantjärgi tarkus näitab, et kui ise ehituses täielik võhik oled on väga oluline.

  1. Pea igapäevane tihe koostöö objektijuhi ja projektijuhiga.
  2. Usaldusväärse ja professionaalse ehitusjärelevalve kaasamine. Meie majakese ehitusekäigus oli ehitusjärelevalvel väga oluline roll ja kulutused sellele tasusid ennast mitmekordselt.
  3. Enese ehitusalane harimine alates vundamendi ehitusest kuni ventilatsiooni keerdkäikudeni.
  4. Mitte mingil juhul ei tohi jääda oma maja ehitusel kaugelseisjaks ja lihtsalt laiseldes oodata võtmeid.

Mida teistmoodi või paremini oleksime saanud teha, ei oska hetkel kosta, eks aeg näita. 2 aastane garantii kehtib ja  ei kahtle ehitajas, et ta selle aja jooksul ilmneda võivad möödalaskmised parandab.

Et minu kiri igav ei oleks, panen paar pildikestki juurde.

Veelkord tänud suurepärase ja kasuliku töö eest, mida teete. See on tõesti vajalik!

Kaks „hullu“ pensionieelikut, kes oma linnakorteri maha müüsid ja maale, metsaveerele, jõekääru suutsid omale väikese majakese ehitada.

Kommentaarina tahaksin omalt poolt just rõhutada samuti, et maja ehituses on tellijal väga oluline roll, mida ei saa mitte keegi peale tellija ise ära teha. Tellija teeb otsuseid ja valikuid ning selleks, et otsuseid õigesti teha peab teatud mahus ennast ehituslikult harima.

Remondi kodu vastavalt vajadusele

Keskmiselt umbes iga 7-10 aasta tagant tekib vajadus või soov oma kodu uuendada ja remontida. Mida peaks enne siseremondi tegemist teadma ja millele keskenduda?

Rahvasuus kasutatakse sageli mõistet „sanitaarremont“, mis enamasti tähendab seda, et tehakse minimaalsus mahus viimistlustöid. Värvitakse laed või seinad, vahetatakse tapeet, uuendatakse vannituba puhastades keraamiliste plaatide vuuke või neid uuesti vuukides jne.

Enamasti tähendab see seda, et piirdutakse töödega, mis aitavad kodul uuendada veidi välisilmet ja peita / parandada võimalikke pragusid või näiteks niiskuskahjustusi.

 Populaarseks saanud ja kasutusele võetud sõna „euroremont“ tähendas algselt peamiselt seda, et tubade probleemsemad lae- ja seinapinnad kaeti kipsplaatidega, kasutati tahveluksi, vahetati aknad, põrandakate jne. Lõpptulemusena tehti sisuliselt kogu siseviimistluse väljavahetamine täies mahus.

Nüüd kasutatakse pea iga kvaliteetsemalt tehtud remonttöö osas sõna euroremont. Tänasel päeval tähendab see rohkem seda, et seinad ja laed üritatakse sirgeks ajada ja tänapäevane ilme saavutada.

Lisaks kasutatakse ka mõistet „kapitaalremont“, mis enamasti tähendab maksimaalset uuendamist alates küttesüsteemidest, sanitaartehnikast, akendest, ustest, põrandakatetest jne. Kui varem teostati kapitaalremont umbes iga 15-20 aasta tagant siis järjest kvaliteetsemate materjalide ja tehnika tõttu võib kapitaalremondi vajadus tekkida ka mõnevõrra hiljem.

Olenemata sellest, millises mahus remonti teha peaks lähtuma reaalsest vajadusest ja mitte üle investeerima. Pole ju mõtet iga prao puhul kohe sein kipslaadiga katta, sest on mitmeid teisigi lahendusi, mis pragude probleemi peita aitab.

Pigem on oluline mõelda, millist eesmärki remont saavutada aitaks? Kas on mõistlik uuendada küttesüsteemi, näiteks radiaatorid uuemate kaasaegsemate vastu vahetades või hoopis uuendada elektrijuhtmeid või lisada valvesignalisatsioon, et tagada kodu pikaajaline turvalisus? Millist emotsionaalset või praktilist väärtust remont kokkuvõttes pererahvale annab?

Kui põhieesmärk teada siis on palju lihtsam kirja panna need tööd, mis konkreetse remondiga on vajalik teostada. 

Umbkaudsed remonttööde hinnad:

Jämedalt võib arvestada, et minimaalse siseremondi saab tehtud alates 130-150 eurot /m2 kohta, millest umbes pool kuluks töörahaks ja teine pool materjalidele.

 Põhjalikuma remonttöö hinnad algavad alates 300 eurost/m2 kohta ja sealt ülespoole olenevalt kasutatavatest viimistlusmaterjalidest ja lahendustest.

Mina isiklikult ei näe mõtet siseviimistlusse üle investeerida, sest kodu väärtus sellega üldjuhul ei kasva ning elukvaliteet enamasti ka mitte. Kui kodu on puhas, piisava ventilatsiooniga, korras torustike ja tehnosüsteemidega on sellises kodus hea elada.

Investeeri kodu remonti mõistlikult!

 

Targa maja teeb targaks tarkvara

Tark maja tundub esmapilgul olevat midagi keerulist ja hoomamatut. Selle sõnapaari juures on teatud salapära, mis tekitab huvi ja isegi poolehoidu. Enamik inimesi kujutab oma elu targas majas või korteris ette veidi erinevalt. Ettekujutuse määrab see, mida on nähtud erinevates filmides ja või kajastatud kirjameedias.

Miks me tahame elada targas majas?
Mis on need eelised ja kasu, mida me loodame saada?

Tuleviku aga ka juba tänapäeva targa maja põhieesmärk on muuta elamine säästlikumaks ja mugavamaks. Säästlikkus saavutatakse ennekõike läbi maja energiasüsteemide kontrollitud juhtimise ning läbi elanike igapäevaste harjumustega arvestamise. Sisuliselt on targa maja eesmärgiks koondada kõik vähegi juhitavad funktsioonid ühte süsteemi ning leida seostatult ja võimalikult säästlikult parim juhtimine, mis tagab maksimaalse mugavuse, turvalisuse ja loomulikult energiasäästu.

Targaks ei tee maja mitte iga seade või võimalus eraldi, vaid just nende koosmõju ja reguleerimisvõimalus. Teiste sõnadega muudab maja targaks tarkvara, mis suudab kõiki seadmeid ja funktsioone seostatult juhtida.

Juba täna on võimalik juhtide ja seadistada paremate targa maja lahenduste puhul sisuliselt sadu seadmeid. Ei ole vahet, kas juhtida 50 või 500 funktsiooni. Põhimõtteliselt saab juhtima panna kõiki seadmeid ja süsteeme, alates kütte- ja ventilatsioonisüsteemidest, valgustitest, turvaseadmetest, heli- ja videoseadmetest, ustest – akendest, lõpetades kardinate juhtimisega. Kõik, millel on mingi funktsioon või ülesanne, saab kaasata targa maja alla. Sisuliselt ei ole siin piiranguid ja endale sobiliku mahu huvipakkuvatest funktsioonidest saab määrata igaüks ise.

Aga praktilisema poole juurde tagasi tulles. Kas meil on vaja 500 funktsiooni, et targas majas elada? Arvan, et mitte, põhiline kasu mugavuse, säästlikkuse ja turvalisuse, kui kõige olulisema osas, saadakse kätte ka väiksema arvu juures. Seetõttu pigem keskendub tark maja tulevikus kõige olulisematele funktsioonide kvaliteedi ja säästlikkuse suurendamisele.

Tänased targa maja lahendused võimaldavad seadistada erinevaid töörežiime, mis sisaldavad kindlat valikut eelseadistatud sündmusi. Neid režiime saab käivitada, kas manuaalselt või käivitub see läbi konkreetse tegevuse. Näiteks, kui inimene töölt koju jõuab ja ukse avab, hakkab mängima tema lemmikmuusika, käivitub intensiivsem ventilatsioon, kardinad laskuvad alla ja tuled esikus lähevad põlema jne. Süsteemi on võimalik personaliseerida tundma ära konkreetne inimene ja tema eelistusi arvestada.

Loomulikult on võimalik kõiki seadmeid ja funktsioone juhtida kauglahenduse korras, olgu selleks siis telefon, tahvelarvuti, arvuti või muud juhtimisseadmed. Põhimõtteliselt võime olla mistahes punktis maakeral ja oma kodu juhtida, avades vajadusel ukse oma kaugele sugulasele, kes juhuslikult külla tuleb, kui kedagi kodus pole või äratada oma lapsi, pannes nende toas tule põlema, ise komandeeringus olles. See kõik on täna juba võimalik.

Kui on aega ja tahtmist võib kõike manuaalselt reguleerida ja juhtida. Küsimus on aga selles, et kellel on selleks tahtmist või aega? Pigem on tulevikus põhieesmärgiks luua elanike eluviise analüüsivad ja seda optimeerivad tarkvaraprogrammid, mis suudavad ühelt poolt arvesse võtta majas elavate inimeste harjumusi ning samal ajal seda optimaalselt ja säästlikult maja juhtimises arvesse võtta. See on keeruline ülesanne. Minu arvates alles siis kui maja suudab kogutud infot iseseisvalt analüüsida ja selle põhjal automaatselt oma elanikele parima režiimi seadistada, tegemist tõeliselt targa majaga.

Sisuliselt tähendab eeltoodud seda, et otseselt tulevikus sageli targa maja „siseellu“ sekkuda ei ole vaja. Jah, kõik erisoovid on võimalik eraldi elanikul seadistada, kuid sealt edasi arvestab tarkvara edasised stsenaariumid ja rakendab need iseseisvalt. Näiteks, teatud kellaaja saabumisel või magamistoas tule kustutamise järel, kontrollib süsteem, kas välisuks on lukustatud ja kui ei, siis lukustab selle iseseisvalt ja paneb maja osaliselt valve alla.

Kõik sellised võimalused loovad elanikele täiendava turvalisuse ja mugavuse, sest ei pea enam konkreetseid sündmusi eraldi käisitsi käivitama vaid need viiakse ellu komplekselt.

Lisaks säästlikkusele on tõenäoliselt tulevikus targa maja ülesanne ka elanikele senisest parema tervisliku elukeskkonna tagamine. Ka täna kasutatakse CO2 andureid, mis jälgivad ruumidest väljatõmmatava õhu kvaliteeti ja vajadusel suurendavad värske ohu pealevoolu, et inimene tunneks ennast hästi. Ma usun, et tervisliku elukeskkonna tagamise osas on arenguruumi piisavalt, näiteks vee kvaliteedi jälgimisel või inimese silmadele sobiliku valgustuse tagamisel erinevate tegevuste korral.

Milline on tänane olukord Eestis tarkade majadega ja mida on oodata lähemas tulevikus?

Kõigil, kes täna soovivad targas majas elada, saavad seda juba täna teha. Kuid seni on selliseid maju suhteliselt vähe, miks? Põhjus ennekõike süsteemi maksumuses ja kindlasti ka selles, et mõistlik on kohe maja ehitamise juures targale majale vajaliku kaabeldusega arvestada. Valminud majale vajaliku kaabelduse paigaldamine kujuneb päris kalliks ettevõtmiseks ning enamasti ei peeta seda mõistlikuks.

Tark maja annab efekti ennekõike tervikmaja juhtimise osas, seetõttu sobib see hästi näiteks eramajale või büroohoonele, kuid eraldi ühele korterile seda pannes on kasu pigem ainult mugavuses, mitte säästlikkuses. Küll on ka Eestis mõned kortermajad juba targa maja põhimõttel ehitatud, mis tervikuna ka rohkem säästu annavad.

Kui nüüd ehituslikust küljest vaadata siis enim rahalist säästu tekib siiski ennekõike maja parema soojapidavusega konstruktsioonide või sobiliku efektiivse küttesüsteemi kasutamise pealt. Targa maja süsteem võimaldab täiendavalt kokku hoida u. 10 – 20%, võttes täpsemalt arvesse majas elavate / töötavate tarbijate käitumist. Targa maja süsteem tasub ennast kiiremini ära suuremate majade puhul. Seega kujuneb näiteks eramajas tähtsamaks rohkem just emotsionaalse mugavuse ja turvalisuse tagamine, kui otsene rahaline sääst.

Põhiline miinus, järjest enam igapäevaellu siseneva elektroonika puhul, on selle haavatavus. Piisab pikemaks ajaks tekkiva elektrikatkestusest ning kogu põhjalik süsteem on kasutu. Kuid selle riskiga elame me pidevalt ja seetõttu ei tasu elu lihtsamaks, mugavamaks ja turvalisemaks viivaid lahendusi peljata.

Kui mõelda, mis on minimaalne targa maja lahenduse sisu järgmise 5 aasta lõikes, siis ennekõike need on seotud kütte-, vee-, ventilatsiooni- ja turvasüsteemiga ning pearõhk just energia säästmisele ja turvalisusele kõige laiemas mõttes.

Põhistandardiks muutub tõenäoliselt:

  • Kütte- ja ventilatsioonisüsteemi juhtimine, mis arvestab võimalikult kõigi parameetritega (nii välis- kui sisetemperatuuriga, ventilatsiooniga, inimeste arvuga majas, kellaajaga ja tulevikus plaanitud sündmustega, ilmaprognoosiga, kardinate juhtimisega, passiivse päikseenergiaga ja muude energiaallikatega jne.);
  • Reaalajas energia- ja veekulu jälgimine ja näitude võtmine ning edastamine teenusepakkujatele;
  • Valgustuse ja erinevate seadmete ning turvasüsteemide kombineeritud juhtimine, mis tagab  näiteks mittevajaliku valguste ja seadmete väljalülitamise ning aitab kokku hoida energiat ning tõstab turvalisust.

Tarkus jõuab meie majadesse siiski ainult siis kui tellijad seda väärtustama hakkavad. Targa maja juhtimislahendused muutuvad järk-järgult odamaks ning kindlasti veel paremaks, kui me täna veel arvatagi oskame.