Postitused

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

Enne oma maja ehitama asumist tuleb teha põhimõtteline valik. Milline kontseptsioon valida oma kodule?

Üheks võimaluseks on lähtuda maja energiatõhususest. Vaadates täna eramuehitust üldpildis jääb silma, et põhiliselt minnakse oma maja ehitamisel 3 teed pidi:

1) Tavalised, kehtivatele normidele vastavad eramud. Veel mõni aeg tagasi ei olnudki nagu muid alternatiive ja rohkem pandi rõhku maja suurusele, kui näiteks soojapidavusele või optimaalsele ruumiplaanile. Energiamärgise klass enamasti C või D klass.

2) Ülisäästlikud, rohkelt tehnikat ja automaatikat kasutavad majad. Automaatika, mis on mõeldud säästlikkuse, turvalisuse ja mugavuse tagamiseks. Nende majade all pean silmas nn. targa maja kontseptsiooniga ehitatavaid maju. Samuti kuuluksid selle suuna alla näiteks ka passiivmajasid, mis oma toimimiseks kasutavad ülimoodsaid automaatikaseadmeid lisaks paremini soojustatud ja lahendatud konstruktsioonidele. Energiamärgis: A, B ja C klass.

3) Traditsiooniliselt ja looduslähedaselt ehitatavad majad. Näiteks palkmajad, puitkarkassil ehitatavad majad või muud naturaalsete soojustus- ja ehitusmaterjalidega majad (näiteks ökomajad, põhimajad jne.). Olenevalt lahendusest võib energiamärgis olla A, B, C või D klass.

Meeles peaks pidama, et konkreetse majatüübiga ei kaasne automaatselt konkreetne energiamärgise klass, vaid tegemist ikkagi iga konkreetse projekti põhjal koostatava arvutusliku näitajaga.  

Kehtivate nõuete järgi ei tohi Eestis ehitatavate hoonete energiatõhususarv ei tohi ületada väikeelamutes (sh paarismajad ja ridaelamud) 180 kWh aastas ruutmeetri kohta ehk siis minimaalselt D klassi.

Kui vaadata täna ehitatavaid üksikelamuid Ehitisregistrist siis hakkab silma, et valdav enamik maju ehitatakse energiamärgise klassiga D ja vähesel määral ka C klassiga. Teiste sõnadega ehitatakse täna just neid maju, mida kehtiv seadusandlus miinimumnõuetena lubab ehitada.

Kas tõesti tasub ehitada täna D klassiga eramut? Minu arvates mitte ja ma usun, et probleem pole mitte see, et näiteks C klassiga maja ehitamine oluliselt kallimaks kujuneks vaid selles, et oma maja ehitajad ei ole seda enda jaoks piisavalt teadvustanud.

Euroopa komisjoni plaan näeb ette, et aastast 2020 tohiks ehitada sisuliselt ainult A klassiga maju. Kas see konkreetne tähtaeg jääb kehtima on iseküsimus, kuid on vaid aja küsimus, sest varem või hiljem see nõue hakkab kindlasti kehtima.

Minu meelest tasub igal majaehitajal teadvustada, et energiatõhus maja aitab reaalselt energiakulusid säästa ning seada eesmärgiks vähemalt C või parema klassiga maja ehitamise. See on otsus, mida saab teha ainult tulevane majaomanik ise.

Oma maja ehitamise juures peab arvestama, et seaduse poolt on omanikule pandud ülesanne korraldada ehitustööde omanikujärelevalvet. Eramaja omanikul on kaks võimalust, ise seda rolli täita või hankida omanikujärelevalve teenuse korras.

Paljud eramaja ehitajad peavad teenuse sisseostmist kalliks või mittevajalikuks. Kas see on ikka nii?

Toon ühe näite elust, kus inimene, kes otsustas ise oma maja omanikujärelevalvet teha, jäid sellega hätta.

Fibost müür

Fibost müür

Umbes 4 aastat tagasi alustas üks noor pere oma kodu ehitamist, valiti ehitusfirma, kes tegi kõige odavama pakkumise. Ei uuritud eriti tausta ja usaldati ehitajat. Algas vundamendi ehitus ja kõik paistis sujuvat. Tegemist oli lintvundamendiga, fibo müürid. Kohe jätkati ka seinte ladumist, mis samuti oli fibost. Kui seinad olid valminud, avastati aga esimesed praod vundamendi nurkades. Ehitaja väitis omanikule, et pole probleemi – omanik usaldas ehitajat ning tööd jätkusid. Siis kui ka katus koos katusekattega, milleks oli kivikatus, valmis hakkas saama – tekkis juurde uusi pragusid ja olemasolevad läksid järjest suuremaks.

Nüüd sai ka omanik aru, et asi on jama ja palus abi ühelt ehituskonsultandilt.  Kokkuvõttes selgus, et vundamendi ehitamisel ei kooritud korralikult aluspinnast, ei täidetud ja tihendatud ning seetõttu hakkasid majaraskuse kasvamisel tekkima vajumised. Ebaühtlane vajumine tõi kaasa pinged lintvundamendi alusvöös ja tekkisid praod.

Konkreetne lugu lõppes aga omanikule kehvasti, sest siis kui ta hakkas nõudma ehitajalt tööde parandamist, kadus ehitaja ning mõne aja pärast oli kuulda, et see ettevõtmine on pankrotis. Hiljem otsis ta uue ehitaja ja koos leiti lahendus ka vundamendi probleemile, kuid see läks kokkuvõttes talle väga kalliks.

Kas selle loo oleks saanud päästa, kui oleks kasutatud kohe omanikujärelevalve teenust? Mina usun, et kindlasti, sest sellist tööd ei oleks hea omanikujärelevalve tegija kindlasti teha lasknud.

Majaehitaja.ee poolt pakutav teenus omanikujärelevalve aitab just selliseid probleeme vältida. Oma maja ehitaja, kes arusaadavalt, loeb igat senti, saaks tellida konsultandi just neid ehitustöid kontrollima ja vigasid ennetama, mis on temale kõige olulisemad.

See talv on olnud üle pika aja erakordselt lumerohke ja mis veel olulisem, pole olnud pea 3 kuu jooksul ühtegi sulailma. Mida peaks majaomanik aga lumega seoses teadma?

Katuste puhastamine lumest

Võta lumelabidas ja viska katuselt lund vähemaks

Võta lumelabidas ja viska katuselt lund vähemaks

Pidevalt juurde sadanud lumi on sellel aastal katustele pidama jäänud ning koormus katustele on suur. Kuigi on kuulda, et mõned katused on juba lumeraskusele järgi andnud, ei ole asi veel enamikule murettekitav.

Nüüd, kus on oodata märtsikuus ka suuremat sula, muudab märg lumi koormuse katustele oluliselt raskemaks.

Praegu on õige aeg oma majal katuselt lund vähemaks kühveldada ja sellega võimalikke probleeme ennetada.

Hea on majaomaikul ka teada, et kindlustus ei maksa lumekoormusest tingitud õnnetusjuhtumite korral hüvitust, kui on olnud piisavalt aega katuselt lund koristada.

 

Suurem oht lumeraskuse all kokku vajuda on eeskätt vanemate majade katustel, kus katusekonstruktsioonid võivad olla halvemas olukorras.

Kas sina oled oma maja katuselt lume juba ära ajanud?

 

Aeg ajalt leiab ajakirjanduses soovitusi pidada erinevate toodete ja kaupade kohta hooldusraamatut.  Kõigile on meil tuttav näiteks auto hooldusraamat. Millist kasu annab selline raamat aga maja osas ja mida see peaks sisaldama? Need on esimesed küsimused, mis enamasti tekivad.

Hooldusraamat aitab teha töid õigel ajal

Hooldusraamat aitab teha töid õigel ajal

 

Vaatame lähemalt, mida maja hooldusraamat võiks sisaldada ja kuidas sellest majaomanik kasu võiks saada.

Minu arvates võiks maja hooldusraamat sisaldada:

  • Kinnistu ja ehitise põhiandmeid
  • Kinnistu ja ehitise tehniliste seadmete ja süsteemide andmeid
  • Andmeid maja projekteerijate ja ehitajate kohta, vastavalt teostatud töölõigule
  • Konstruktsioonide andmed ja lõiked
  • Viimistlusmaterjalide andmed
  • Ülevaatuste ja hooldustööde nimekiri:
    • 1 x päevas tehtavad tööd
    • 1 x nädalas tehtavad tööd
    • 1 x kuus tehtavad tööd
    • 1 x aastas tehtavad tööd
    • vajaduse tekkimisel tehtavad tööd
  • Kasutusjuhendid
    • Küttesüsteem
    • Ventilatsioonisüsteem
    • Aknad /uksed
    • Viimistlusmaterjalide hooldamine
    • Tuleohutuse tagamine
    • Signalisatsioon
    • Niisked ruumid
    • Õuealad
    • Tegevused eriolukordade ja avariide korral
  • Kulude jälgimine aastate kaupa ja võrdlemine
    • Kütteenergia (gaas, õli, elekter jne.) kulu
    • Elektrikulu
    • Veekulu
    • Muud kinnistu või maja hooldamisega seotud erinevad kulud

 

Selline hooldusraamat võiks tegelikult olla igas majapidamises, kindlasti paljudel midagi sellist on ka olemas.

Hooldusraamatu mõte on saada kiiresti vajalik info näiteks hooldustööde teostamiseks ning teha vajalikke tegevusi õigel ajal ja õigesti.  Samuti annab see ülevaate, milliseid tegevusi millalgi tehti ning kui suured on majaga seotud kulud.

 

Väga väärtuslikuks muutub selline hooldusraamat ka kinnisvara müügi korral, sest korralikult hooldatud ja korralike juhenditega maja on lihtsam müüa.

 

Maja ehitamise faasis tasuks samuti mõelda juba hooldusraamatule ning töölõigu teostamisel lisada vastavad juhendid või andmed hooldusraamatusse. Kui teha seda peale maja valmimist siis on vajalikke andmeid ja materjale sageli raske kokku saada ning nii võib hooldusraamat poolikuks jääda.

 

Kas Sinu majal on hooldusraamat olemas?