Postitused

, ,

2016 aasta prognoos eramuehitajale

piltJälle kord vahetub aastanumber ja tulemas uus ning huvitav aasta. Kas 2016 aasta on kinnisvara arendajatele ja eramajade ehitajatele hea aasta?

Et edasi vaadata tuleks korra vaadata ka tagasi 2015 aastasse. Vaieldamatult on 2015 aastal elamuehitus hea hoo sisse saanud. Jälle on kätte jõudnud aeg, kus iga tõsisem ehitusfirma ja arendaja julgeb ette võtta suuremaid ja väiksemaid kortermajade projekte. Päris julged on juba küll mitmel viimasel aastal kortermajade arendusprojekte ette võtnud ja ka ära teinud ning järjest uusi projekti tuleb juurde. Kuna projektid on olnud edukad, tõmbab see arendusprojektidest huvitatuid aina juurde ja hoog on sees.

Eramute ehitamine on samuti silmnähtavalt elavnenud. Piisab kui sõita mõnda uuemasse elurajooni ja igalt poolt hakkavad silma ehitustegevus ning seni pikalt tühjad seisnud krundid aina täituvad uute majadega.

Ühesõnaga viiakse ellu pikalt kavandatud samme oma kodu rajamiseks ning piisav stabiilsus ja kindlus tuleviku suhtes enamikel tekkinud.

Prognoos lühidalt: 2016 aastal on oodata eramuehituses vaikset aga kindlat kasvu ning arendustegevuse jätkumist.

Millel selline prognoos tugineb?

  • Pangad ei plaani laenutingimusi leevendada, mis tähendab, et laenu saavad arenduseks ja ehituseks vaid need, kes seatud tingimustele vastavad ja neid täita suudavad. Seetõttu ei ole ette näha, et tekiks hüppeliselt suuremat laenamist ning sellega koos ka ehitus- ja kinnisvarabuumi käivitamist. See asjaolu toetab rahulikku kasvu.
  • Laenulepingutega seotud euribori kurss (peamiselt 6 kuu euribor) on miinuses ja ei ole ka ette näha lähemal ajal suuremaid tõuse, vähemalt senikaua, kui Euroopa majanduses kõige paremini ei lähe ja jätkub rahatrükk. Arusaadavalt mingil hetkel euribori kurss hakkab tõusma aga sinna võib veel aastaid aega minna.
  • Pikka aega inimesed lükkasid oma maja ehitusplaane aina edasi ning on tegeletud uute oludega kohanemisega (ennekõike pankade jaoks nõutud laenuvõimekuse saavutamisega). Nüüd on paljude jaoks kohanemine toimunud ning koos korterihindade tõusuga ja oma korteri müügiga on paljudel tekkinud ka teatud lisakapital (mis on vähendanud suurema laenu võtmise vajadust), et ehitusplaanid käivitada. Vahepealsetel aastatel on kogunenud ootele teatud hulk peresid, kes nüüd lähemate 2-3 aasta jooksul oma maja ehitamise plaanid realiseerida kavatsevad ning see hoiab eramuehitust aktiivsena veel mitmeid aastaid.Samas ei ole näha ette järgnevatel aastatel suuremat hüppelist sissetulekute kasvu, mis võimaldaks oluliselt suurendada nende perede arvu, kas saavad laenuvõtmise ja maja ehitamise peale mõelda.
  • Ehitushinnad on püsinud pikemat aega suhteliselt stabiilsed ja ei ole ka ette näha suurt hinnatõusu järgnevaks aastaks. Ehitusmahud elamuehituse sektoris küll tõenäoliselt veidi kasvavad, kuid see kasv on ole selline, mis survestaks ehitust tervikuna suuremale hinnatõusule, sest riigisektoris ehitustöid vähem ning konkurents ehitustöödele jääb püsima.

Head edukat uut ehitusaastat!

,

Lokaalsed ligi- ja nullenergiamajad – kas õige lähenemine?

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

, ,

Kas majade ehitamine on kolinud tehastesse?

Elame ajal, kus kiirusel on järjest suurem tähtsus ja eramud kerkivad pealtnäha mõne päevaga. Päris arvestatav hulk maju valmib erinevates majatehastes. Kas tulevikus ehitatakse karkassmajad ainult tehastes?

Vaatame lähemalt, kuidas karkassmajade ehitus tehastes ja objektil toimub ning milline võiks olla tulevik?

Tehasemajad versus kohapeal ehitavad karkassmajad
Tehases ehitatavate majade puhul on saavutatav suurem ehituskiirus, materjalide väiksem kadu ja võimalik tagada paremini tööde kvaliteeti ning vältida eksimusi. Sageli arvatakse, et tehastes ehitatavad majad on palju odavamad, kuid kohapeal ehitusplatsil traditsiooniliselt ehitatavad karkassmajad. See arvamus põhineb sageli sellel, et vaadatakse majatootjate tehasepakettide hindasid, mis moodustab sageli ainult 30 % maja tervikkuludest ja kuna numbrid tunduvad soodsad siis tekibki selline arvamus. Hinnavahe tehasemaja kasuks võib veidi olla, kuid kokkuvõttes on hinna suurusjärk mõlemal juhul sama.

Kui küsida tavakorras ehitatavalt ehitajalt tehaspaketiga samas mahus konstruktsioonide ehitamise hinda siis hind oleks enam vähem sama, võib-olla isegi odavam.

Kui veidi lähemalt võrrelda tööprotsesse ja ehitamise kiirust siis tulemus oleks järgnev:

Protsess
ja kiirus

Tehases ehitatav
karkassmaja

Objektil kohapeal
ehitatav karkassmaja

Ettevalmistus

Suur osa tarneajast oodatakse tehases täisautomaatse tööpingi ressursi vabanemist, enamike eramajade puitdetailid tehakse tehases valmis 1 päevaga ja seejärel kuluvad mõned nädalad elementide ehitamiseks.
Samal ajal saab aga ehitusobjektil ehitada vundamenti, sisuliselt saab ehitada parimal juhul paralleelselt nii vundamendi ka kui majakarbi elemente ja mooduleid.

 

Enne karbi ehituse algust on vajalik vundamendi valmimine.Karkassi ehitamiseks vajalik objektile transportida ehitusmaterjal (enamasti tuuakse ehitusmaterjal objektile erinevate tarnetena, mis suurendab transpordikulusid) ning seejärel saab alustada töödega. Võimalikud takistused tööde ajaplaani täitmiseks seotud ilmastikuga.
Vajalik teha kulutused valvele, piiretele, ehitusaegsele WC-le, soojakule, korraldada prügivedu).

Ehitamine

Mõõtulõigatud detailidest vastavatel töölavadel karkassi kokkupanek. Töö on mehhaniseeritud (naelpüstolid, trellid, tõsteseadmed jne.) ja tööviljakus suurem, suudetakse ehitustöid teostada graafikujärgselt ning kvaliteetselt ilmastikust sõltumatult.Kogu baasmaterjal on tehases varuga olemas ja tööprotsessis ei ole katkestusi ega ootamist materjali tarne osas.

Ehitusobjektil karkassi elementide või moodulitega paigaldamisel kulub töödele üldjuhul 1-2 päeva, suuremate majade puhul 3-5 päeva. Vajalik tõstekraana.

 

Ehitamiseks vajalik teha palju lisatööd, lõigata materjal kohapeal mõõtu, teha sisselõikeid, tappe, ehitada või paigaldada tellinguid ja neid pidevalt ümber tõsta.

Karkassi ehitamisel on sageli kasutusel lihtsamad tööriistad, naelte löömiseks kasutatakse haamrit, mitte naelapüsse, mis teeb tööde teostamise aeglasemaks.Konstruktsiooni võib tekkida vajadus ilmastiku eest kaitsta, näiteks peale soojustuse paigaldamist, mis võtab veelgi tegelikku tööaega vähemaks.

Olenevalt maja suurusest kulub ilmastikukindla majakarbi ehitamisele 1-2 kuud.

Ehitamise kiirus

Vundamendi ja karkassi ehitus tehases võimalik teha ideaaltingimustes praktiliselt paralleelselt (vundamendi ehitus 4 nädalat ja samal ajal elementide ehitus tehases samuti 4-5 nädalat (enamasti saab kiiremini) + paigaldus 1-2 päeva objektil. Kokku kulub orienteeruvalt u. 1 kuu.

Vundamendi ehitus 4-5 nädalat ehk u. 1 kuu.

Ilmastikukindla karbi ehitus ehitusobjektil kohapeal u. 6-7 nädalat ehk orienteeruvalt 1, 5 kuud.
Kokku kulub 2,5 kuud.

 

Kindlasti ei saa öelda, et karkassmajade tehases ehitamine oleks odav, sest tehaste automaatpingid ja muu sisseseade on kallis, lisaks on vajalik katta kõik tehase- ja kõrvalhoonete ülalpidamiskulud ning loomulikult ka tööjõukulud. Küsimus on pigem selles, et tehase tingimustes on tööde jõudlus suurem ja materjalikasutus optimaalsem ning seeläbi on võimalik pakkuda konkurentsivõimelist hinda ja kvaliteeti.

Kokkuvõttes tundub, et standardiseeritud tehasemajade kasuks hakkab otsustama järjest rohkem inimesi, sest pakutakse väga suurt valikut erinevaid majaprojekte, head ehituse kvaliteeti ning suuremat ehitamise kiirust. Peamised riskid on seotud elementide paigaldustöödega ja monteerimisega ehitusobjektil, mida aeg-ajalt veidi lohakalt kiputakse tegema ja mis võib rikkuda lõppetulemust.

Tulevikus, küll väiksemas mahus, jääb alati teatud turuosa ka kohapeal ehitatavate karkassmajadele, ennekõike just keerukamate ja eriprojektidega ehitatavate majadele. Unikaalse arhitektuuri ja lahendustega majad on otstarbekam ehitada objektil kohapeal klassikalisel viisil.

Kas see prognoos ka paika peab, saame näha aastate pärast!

, ,

Kuidas muuta oma maja targaks?

Tänane tark maja suudab põhimõtteliselt täita kõik inimese soovid. Või teisiti öeldes, juhtida on võimalik kõiki seadmeid ja elektroonikat, mis majapidamises või maja haldamises on vajalik kasutada.

Kui mõelda selliselt, et millised funktsioonid peavad tänapäeva majas kindlasti olemas, siis vastus sõltub majaelanike soovidest. Üldjuhul aga enamike jaoks on oluline:

1. Energia kokkuhoid ja ratsionaalne kasutamine
Energia all peetakse silmas nii elektrienergiat kui ka soojusenergiat, sageli on need omavahel tihedalt seotud. Sisuliselt kõik mugavad küttelahendused kasutavad elektrit vähemalt automaatika juhtimiseks, kuid enamasti ka täiendava lahendusena põhiküttesüsteemi osana või abilahendusena. Näiteks kõik soojuspumbalahendused vajavad elektrienergiat täiendava soojusenergia tootmiseks.

Selliste süsteemide puhul tulebki kõne alla targa maja lahenduste kasutamine, kus konkreetse sündmuse puhul käivitub järgmine eelprogrammeeritud tegevus. Näiteks kui ilmaennustus näitab, et järgmise 24 tunni jooksul läheb välistemperatuur lühiajaliselt 3 tunniks 7 kraadi külmemaks, siis süsteem „teab, et pole vajadust täiendavaks kütmiseks“ ja küttesüsteem hoiab madalamat ühtlast koormust. Lühiajalised temperatuurimuutused tavaolukorras aktiviseerivad küttelahendusi suuremale võimsusele ning kui mõne tunni pärast läheb ilm soojemaks siis sisuliselt kulutatakse asjatult energiat.

Küttevajadus on otseselt seotud ventilatsiooniga. Mida kiiremini õhk ruumis vahetub seda suurem on ka enamasti ruumi küttevajadus. Kuid siingi on üks võimalus targa maja lahenduseks. Näiteks ventilatsioonisüsteem on seotud maja valvesüsteemiga selliselt, et kui maja on valvesse pannakse siis lülitub ventilatsioonisüsteem väiksemale koormusele. Selliselt väheneb majas õhuvahetus ning koos sellega väheneb ka küttekoormus. Sellise lahendus sobib ennekõike sundventilatsiooniga majas, kus kogu maja õhuvahetus on keskse ventilatsioonisüsteemi hallata.

Majad, mis kasutavad radiaatorkütet, saavad reguleerida küttevajadust paindlikumalt kui suured massiivsed vesipõrandaküttega betoonpinnad, kus massiivi ülessoojendamine võtab aega ning kiireid temperatuurimuutusi ei õnnestu lühikese ajaga saavutada.

Radiaatorküttega majade puhul on võimalik mõnevõrra rohkem „mängida“ temperatuurimuutustega vastavalt majaelanike päevaplaaniga või konkreetsete sündmustega. Näiteks öisel ajal alandab süsteem küttesüsteemis ringleva vee temperatuuri, samuti ka ajal kui majas on valves. Kuigi põhimõtteliselt saab majas seda teha radiaatorkütte puhul käsitsi reguleerimisega siis enamasti pole kellelgi aega sellega tegelda ning kui automaatikasüsteemile selline peenreguleerimine jätta siis on tulemus kindlasti küttearves märgata.Täiendavalt on võimalik jälgida ka seda, kas majas on mõni aken tuulutamise tarvis lahti ja anda seda kütteandurile „teada“, et pole vaja kütteventiili avada ning sellega lisakoormust küttesüsteemis tekitada. Kuid sellised suhteliselt väiksed või harvem esinevad eriolukordade arvessevõtmine küttesüsteemi tarvis ei pruugi suures vaates olulist energia kokkuhoidu anda.

2. Valguse ja koduelektroonika juhtimine

Kõik me oleme harjunud kasutama järjest rohkem elektroonikat. Kui lugeda ära ühes majapidamises leiduvad kasutust leidvad või ooterežiimis olevad seadmed on see number sageli 20-30 vahel. Näiteks:

  1. pliit
  2. külmkapp
  3. nõudepesumasin
  4. praeahi
  5. mikrolaineahi
  6. veekeetja
  7. kohvimasin
  8. vahvliküpsetaja
  9. mikser
  10. köögikombain
  11. köögikubu
  12. veeautomaat
  13. röster
  14. pesumasin
  15. pesukuivati
  16. pesu tõmbekapp
  17. digiboksid
  18. dvd mängija
  19. muusikakeskus(ed)
  20. mobiiltelefonid (nende laadijad)
  21. arvuti(id)
  22. wifi ruuter
  23. televiisor(id)
  24. tahvelarvut(id)
  25. video- või fotokaamera(d) (nende laadijad)
  26. tolmuimeja
  27. ilmajaam
  28. mängukonsoolid
  29. digitaalsed pildid
  30. valveseadmed, -monitorid ja salvestusseadmed
  31. triikraud

Kas pole üllatavalt palju seadmeid?

Kui keskmises 4-5 liikmelises kodus kõik seadmed kokku lugeda siis võib number olla ka mõnevõrra suurem ja ulatuda 40-50 seadmeni, mis tarbivad kas suuremal või vähemal määral elektrit. Kõige sagedasem probleem on see, et seadmed või laadijad on enamasti vooluvõrku ühendatud ja tarbivad ka ooterežiimil pidevalt elektrit. Kuna sageli nende seadmete sisse ja väljalülitamine on ebamugav, näiteks ei pääse pistikule hästi ligi, siis enamikes kodudes ongi seadmed pidevalt ooterežiimis ning teevad igas kuus näiteks 3-5 eurose lisasumma, aastas annab see aga juba kokku 36 – 60 eurot, mis on märkimisväärne. Äsja kallinenud elektrienergiat silmas pidades on järjest olulisem kokku hoida energia arvelt.

Eelkirjeldatud probleemile on targal majal lahendus olemas. Võimalik on luua süsteem, mis näiteks igal õhtul kell 24:00 lülitab kindlaksmääratud pistikud ja seadmed välja ning näiteks lülitab vooluvõrku tagasi need hommikul kell 6:50. Loomulikult lülitaks selline süsteem välja kõik mittevajalikud elektriseadmed siis kui maja valvesse pannakse või koostab majaelanik oma soovidele vastava režiimi, mis arvestab pererahva vajadustega. Sellise süsteemiga võib olla kokkuhoid kuust – kuusse veelgi suurem ning annab ka täiendava ohutuse elektriseadmete osas. Sellisel juhul ei oleks vaja karta, et triikraud või mõni muu mittevajalik seade töötama jääks.

Täiendavalt jääb sageli majapidamistes põlema valgustust, mida otseselt vaja ei ole. Tark kodu suudaks probleemi lahendada selliselt, et jälgib valvesüsteemi liikumisanduritega etteantud ruume ja kui seal teatud aja jooksul, näiteks 10 minuti jooksul ei ole liikumist, lülitab selle ruumi valgustuse välja. Liikumise tekkimisel antud ruumis aga lülitab valgustuse uuesti sisse. Võimalikke tingimusi, mille põhjal tuled kustutatakse võib olla veelgi. Näiteks teatud kellaajal lülitatakse automaatselt kõik valgustid etteantud ruumides välja. Näiteks võib see olla seotud ilmajaama süsteemiga või valgusanduriga, mis kustutab tuled, kui väljas piisavalt valgeks läheb. Vajadusel saab lisaks siduda tulede kustutamine ja sisselülitamine kardinate automaatse ülestõstmise või langetamisega, mille koosmõju annab nii ruumidesse piisava valguse, kui ka aitab ruumi passiivselt näiteks päikeseenergiat tuua.

3. Energiakulu reaalajas jälgimine
Täiendavalt aitab inimeste tarbimisharjumusi muuta see, kui on pidev ülevaade reaalajas hetkel kasutusel olevast elektrikulust. Kuigi meil on võimalik ju igal ajal minna oma tarbimist elektrikilbist vaatama on see ebamugav ja seetõttu me seda ei tee. Kui aga kasutada energiakulu monitori, mida saab näiteks elutoast vaadata, tajub inimene oma tarbimist ning tahab seda muuta. Ennekõike aga annab selline reaalajas tarbimise jälgimine ettekujutuse, millised valgustid ja seadmed on suurima kuluga ning see teadmine võimaldab lihtsamalt muutusi kokkuhoiu suunas teha.

Eeltoodud võimalused on vahest kõige enam reaalset rahalist kasu andvad võimalused.

Kui nüüd valik tehtud tekib küsimus? Kuidas oma soove realiseerida ja palju see konkreetselt minu maja puhul maksma läheb?

Uue projekteeritava maja puhul on võimalik paigaldada kaablid targa maja funktsionaalsuse loomiseks kõikidesse vajalikesse punktidesse. Kuid sageli tuleb targa maja soov alles siis kui juba kas osaliselt või täies mahus on maja valminud ja juba ka sisetööd teostatud. Ja täiesti tavaline olukord on ka see, et ka algselt väga põhjalikult projekteeritud maja puhul tekib hiljem soov teha muudatusi ja paigaldatud kaableid ei anna täies mahus kasutusse võtta. Mida siis teha?

Õnneks on lahendus olemas nn. juhtmevabade süsteemide näol, mis võimaldavad väga paindlikult ehitada endale just sellise süsteemi nagu soovid. Tõsi, on küll teatud piirangud ja eeldused, mis seadmeid saab juhtida ja millistel tingimustel, kuid põhimõtteliselt saab teostada kõigi seadmete juhtimist ja funktsionaalsust juhtmevabade lahendustega. Sageli ongi sellised lahendused kõige mõistlikumad ja tasuvamad ning kiireim võimalus jõuda oma targa majani.

Üheks selliseks juhtmevaba targa maja tehnoloogiat pakkuvaks firmaks on Indome OÜ, turustades süsteemi Fibaro, mis põhineb Z-Wave tehnoloogial. Antud konkreetse lahenduse puhul on eeliseks ka see, et hinnatase on mõnevõrra soodsam.

Selliste süsteemide puhul on väga oluline teada, et süsteemi ehitamist saab alustada põhimõtteliselt ka ainult ühe seadme või funktsiooni juhtimisest ning näiteks vajaduste kasvades saab süsteemi väga lihtsalt kasvatada. Seega saab targast majast osa saada juba suhteliselt väikse investeeringuga näiteks alustades 1000-1500 -st eurost.

Minu soovitus ongi alustada oma maja targaks muutmist kõige suuremat säästlikkust või mugavust andvatest funktsioonidest ja mitte võtta koheselt eesmärgiks kogu maja ülitehnilist juhtimist.

Tundubki, et paljudes kodudes on jäänud targa maja lahenduste kasutusele võtmine selle taha, et on ettekujutus, et see on ülimalt kallis või et korraga tuleks tellida „tervikpakett“ funktsionaalsust.

Täna tasub targa maja lahendustele kindlasti mõelda, sest paratamatult on see majade tulevik!

,

Kinnisvara on pensionisammas

Elame keerulisel ja põneval ajal. Pole selgust tuleviku suhtes. Olemasoleva pensionisüsteemi jätkusuutlikus on pikemas perspektiivis suure küsimärgi all? Aktsia- ja rahaturud on rahutud ning stabiilsust pole näha. Riigid ja inimesed elavad üle oma võimete. Ja aina keerulisemaks kipub elu minema.

Minu isiklik arvamus on, et kõigil inimestel tuleb teadvustada ja harjuda mõttega, et investeeringud oma tulevikku tuleb igal ühel endal teha ja mis veel olulisem nende investeeringute eest tuleb võtta vastutus. Mida ma selle all mõtlen? Annan alljärgnevalt lihtsustatud ülevaate.

Täna Eestis ja ka muljal kasutusel olevad pensionisüsteemid näevad ette, et kogutakse raha töövõimelisel perioodil pensionifondidesse ja alustatakse sealt väljamakseid siis kui inimene pensionikka jõuab. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas tegemist I, II või siis III sambaga – põhimõte on kõigil sama. Pensionifondid investeerivad kogutud raha edasi intressitoodetele, võlakirjadesse, aktsiaturgudele. Lõppeesmärk siis pikaajaliselt kasvatada investeeringut eesmärgiga ületada inflatsioon ja teenida kasu.

Kõlab esmapilgul hästi, kuid tegelikkuses võtab selline pensionifondide skeem ära inimestelt vastutuse oma vara säilimise ja kasvatamise eest. Kuidas? Väga lihtsalt. Fondide otsused teevad fondihaldurid, mitte raha investeeriv inimene ise.  Jah, võib öelda, et inimene saab fondi vahetada, kuid seal teiseski fondis teeb otsuse fondihaldur millesse investeerida, mitte inimene, kes sinna raha sisse paneb.

Ja praeguste reaalsete näidete põhjal on lõpptulemus see, et inimene, kes on 10 aastat raha fondi kogunud, on suures miinuses. Süsteemi masinavärk räägib neile inimestele, et jätkake kogumist ja turud paranevad ja küll tuleb ka tootlus. Andke andeks aga ei usu sellesse masinavärki, sest selles süsteemis puudub vastutus.

Pangad ja fondihaldurid tegelevad müügitööga pea juba igas poes ning fondidesse investeerimisest on tehtud kui reisi ostmine soojale maale. Näidatakse tõusvaid graafikuid, mis lineaarse kasvu korral pakuvad suurt tootlust ja müüakse kokkuvõttes unistust heast elust tulevikus.

Mis siis ette võtta?

Minu sõnum on see, et tulevikku silmas pidades tuleb investeerida ainult nii, et võtad selle eest ise vastutuse ja omad kontrolli oma investeeringu üle.

See tähendab suuremat tööd oma investeeringutega. Ma ei ütle, milline on parim investeering, sest see on igal inimesel erinev. Küll aga on oluline, et sa tead igal hetkel, mis sinu varaga toimub ja sa hoiad sellel silma peal. Ja sa tead, et pead seda ise tegema ja selle eest vastutuse võtma. Ehk iga inimene peab õppima ise investeerima.

Minu isiklik arvamus on see, et lisaks teistele rahapaigutamise kohtadele tasub investeerida kinnisvarasse. Ka kinnisvara puhul on tõusud ja mõõnad, kuid üldjuhul ei muutu kinnisvara väärtus nulliks nagu seda näiteks aktsiatega võib juhtuda.

Oma maja või korter annab kindluse tuleviku suhtes ja võiks olla üheks peamiseks pensionisambaks tulevikku vaadates.

Toon ühe võimaliku stsenaariumi: 

–          üks inimene elab üüripinnal ja investeerib pensionifondi, loodab selle tootlusele,

–          teine on investeerinud minimaalselt pensionifondi, kuid on ehitanud endale korraliku maja ja on ühel hetkel, peale laenu tasumist, kinnisvara omanik.

Pensionieas eelistaksin mina olla see teine inimene, kellel on oma maja, sest ma tean siis, et ka kõige mustema stsenaariumi korral saan maja müüa ning ikkagi ära elada, kasvõi siis üürikorterisse kolides. Aga mida peab tegema üüripinnal eluaeg elanud inimene, kui avastab, et pensionifondi kogutud raha on enamuses kadunud?

Võta vastutus ja investeeri kinnisvarasse. Mõtle kinnisvarast kui ühest olulisemast pensionisambast!