Postitused

,

Lokaalsed ligi- ja nullenergiamajad – kas õige lähenemine?

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

,

Eramuehitajale tulemas stabiilne aasta

Aasta lõpus ja uue ootel on hea teha väike kokkuvõte. Milliseks kujuneb uus aasta oma maja ehitajatele? Kas tasub ehitama asuda või see edasi lükata?

mm1

Kas ehitad või mitte?

Ettepoole vaatamiseks, tuleks korraks vaadata ka tagasi. Viimased paar aastat on olnud see aeg, kus paljud seni ootele jäetud ehitusplaanid on teostusfaasi viidud. Seda võib ka ilma statistikat uurimata näha ja tajuda, kui kuskil uuemas elamurajoonis ringi sõita ja veenduda selles, et ootamatult on viimase paari aastaga käivitatud päris paljude uute majade ehitustöid. See hakkab silma ennekõike seetõttu, et pikalt ei toimunud nendes rajoonides mitte mingit ehitustegevust.

See näitab, et inimestel on tekkinud stabiilsus ja kindlustunne tuleviku suhtes ning enam ei kardeta oma plaane ellu viia.

Järgmisel aastal on oodata sama trendi jätkumist. Küll aga kindlasti ei tee keegi täna ega homme oma ehitusotsuseid pikalt kaalutlemata. Sellele kaalutlemisele annavad oma osa kindlasti ka pangad ja muud finantsasutused. Pangad on jätkuvalt konservatiivsed ja annavad laenu ainult neile, kes laenuraha suure tõenäosusega suudavad ka tagasi maksta.

Kui laenuvõime olemas siis näiteks kui olemasolev korter (näiteks, kui on seni oldud korteriinimene) õnnestub hea hinnaga maha müüa siis oma maja ehitamiseks on praegu pigem hea aeg, kuna stabiilses keskkonnas on plaanitut lihtsam ellu viia ning väliskeskkonnast põhjustatud ootamatusi vähem.

Energiakulude kokkuhoid on au sees

Ehitatavate majade puhul pööratakse järjest enam tähelepanu maja kasutuskuludele, ennekõike maja energiakulude vähendamisele. Päris kulupõhiselt enamasti tellija oma maja prognoositavaid igakuiseid kulusid välja ei arvuta, kuid järjest enam soovitakse valida maja energiaklassiks vähemalt C või B. Energiamärgise klassi valik on mõnevõrra kunstlik, sest uute majade puhul tehakse energiaarvutus nii-öelda paberil ning see võimaldab olenevalt küttesüsteemis kasutatavast energiaallikast suhteliselt lihtsalt soovitud väärtusi saavutada. Alles reaalses kasutuses saab majade energiatarbimisest õige pildi. Kuid põhisosas kindlasti energiaklassid annavad üldisema kulu kätte.

Tüüpprojektide puhul, mida on juba läbi ehitatud ja kasutuses aga oleks küll mõistlik enne uurida tegelikku maja halduskulu, tingimusel, et maja kütte- ja ventilatsioonisüsteem on plaanis samasugune teha, kui varem ehitatud majas. Siis on võrdlusmoment olemas ning kindlus, et antud projekti kasutamisel on kulude suurusjärk teada. Tüüpprojektide ehitajad võiksid ka neid andmeid ise varasemate tellijate käest hankida ja näiteks oma kodulehtedel huvilistele teada anda, sest see oleks hea müügiargument. Loomulikult osa majapidamisega kulusid on seotud tarbimisega ning päris sendipealt ei saagi kunagi olla samasuguseid kulusid, kuid põhiosas selline info piisava selguse prognoositavate kulude kohta.

Ehituse hinnad

Ehituse hinnad suure tõenäosusega järgmisel aastal jäävad stabiilseks ja erilist tõusu ei ole ette näha ning see kindlasti tellijatele meeltmööda. Küll aga peaks iga tellija meeles pidama, et ehitushinnad on ennekõike turuhinnad ja tellija ülesanne on otsida turult sobiliku hinnaga ehitaja. Ei ole sellist asja nagu maja ehitushind, vaid see kujuneb konkreetse projekti ja konkreetsete hinnaküsimiste alusel.

Ehitaja otsimine ei ole kindlasti kerge ülesanne, sest häid ehitusfirmasid ei ole palju ja veel vähem on neid, kes tõesti vastutustundega oma tööd teevad. Ehitamine ei ole kunagi odav aga kõige kallim on ehitada „halva“ ehitajaga, mis viib enamasti suurema juba teostatud tööde ümbertegemiseni ning kokkuvõttes suuremate kuludeni.

Ehituse kvaliteeti tuleb osta ehitaja valimisel. Ehituse kvaliteet on tervikuna paranenud, kuid kindlasti peab tellija esimesest hetkest sellele tähelepanu pöörama, sest ilma järelevalveta kipub kvaliteet alla käima. Ehitajat võib usaldada aga mitte pimesi. Headel ehitajatel on igal ajal tööd ja seetõttu ei saa häid ehitajaid kunagi odava hinnaga.

Kokkuvõttes tuleb tõenäoliselt eramuehituses rahulik ehitusaasta, kus ehitushinnad ei sõida eest ära ja oma plaane saab rahulikult ellu viia. Ehituse tellija ei tohiks unustada, et temal on määrav panus, milliseks lõpptulemus kujuneb. Ei tasu seda vastutust ära anda, sest siis saadakse vastu hingega kodu!

Rahulikku aastavahetust ja head uut aastat!

,

Kuidas oma majas palavusega hakkama saada?

Statsionaarne konditsioneer

Statsionaarne konditsioneer

Eestimaa kohta märkimisväärselt kõrge temperatuuriga ja pikk kuumalaine väsitab juba mõnda aega. Kuuma ilmaga tõuseb päevakorda küsimus, kuidas kodu oleks jahedam, et saaks veidi leitsakust puhata.

Mida siis tavaliselt ette võetakse? Enamasti üritatakse tuulutada maja aga päevasel ajal kui temperatuur väljas 30 kraadi kandis, ei anna tuulutamine erilist tulemust. Õhtul ja öösel on temperatuur mõnevõrra madalam ja siis on tuulutamise kasutegur suurem.

Järgmine variant on erinevate jahutussüsteemide kasutamine. Statsionaarsete konditsioneeride kasutamine ei ole Eestis eramajades levinud, kuna nende kasutamise vajadus on aasta peale tervikuna suhteliselt väike ning investeering ei tasu ära. Parem variant on kasutada portatiivseid konditsioneere ja sellisel juhul saab häda korral hakkama ka ainult ühe konditsioneeriga, mida liigutatakse majas sinna, kus jahedamat õhku kõige enam vaja.

Konditsioneeride puhul ei saa arvestamata jätta, et need võtavad elektrienergiat ja korralik maja jahutamine on sellisel moel kulukas ettevõtmine.

Aga mida siis ette võtta?

Kokkuvõttes aitab kõige paremini ülekuumenemise vastu läbimõeldud maja projekt. Arhitektuurselt võivad olla suured klaaspinnad maja lõunaküljel efektsed ja ilusad, kuid kuumalaine korral selline maja paratamatult kuumeneb üle. Just suuremad aknapinnad vajaksid varikatuseid või võresid, et vähendada ülemäärase soojuse jõudmist siseruumidesse akende kaudu.

Hästi projekteeritud maja peaks nn. passiivsete lahendustega suutma maja suvist ülekuumenemist vältida. Millised need võimalused põhiliselt oleksid:

  • Maja ja aknapindade paiknemine krundil läbimõeldult ilmakaarte suhtes
  • Akende optimaalsed suurused
  • Lõunasse jäävas küljes akende eest päikesevõred või varikatused
  • Massiivsed konstruktsioonid, mis hoiavad pikemalt maja seestpoolt jahedama

Ja see ongi põhiosas kõik mida teha annab ja mis ka toimib.

Tõsi küll, kindlasti peaks arvestama, et eelkirjeldatud meetmed toimivad päris edukalt kuumalaine 1 nädalal aga kui kuumalaine kestab nädalaid siis loomulikult mõnevõrra efekt väheneb, kuid maja jääb kindlasti hulga paremasse seisu võrreldes majadega, mille puhul passiivseid ülekuumenemist vältivaid lahendusi ei kasutata.

Täna ehitama asudes tasub projekteerimisfaasis, lisaks maja parema soojapidavuse saavutamisele, tähelepanu pöörata ka maja võimalikule ülekuumenemisele. Tee parem projektiga veidi rohkem tööd ja saad vastutasuks maja, mis ka suvel oma ülesannet täidab ja ennast hästi tunda laseb!

, ,

Maakütte energiaallika valik

Maakütte soojuspump

Maja kütmisel on järjest-järjest populaarsemaks muutunud maasoojuse kasutamine ehk maaküte. Maakütte rajamine nõuab küll suuremat investeeringut, kuid see tasub korralikult lahendatud süsteemide puhul ennast u. 6-7 aastaga ära. Järjest kallineva energiahinna tõttu on maaküte õigustatult hea valik.

Maakütte paigaldamisel on tänapäeval palju erinevaid viise. Kõige levinum Eestis on horisontaalse pinnasekollektori kasutamine, mis pannakse umbes 0,9-1,1 m sügavusele pinnasesse u.  1 m vahega. Suurema küttekoormuse korral paigaldatakse mitu optimaalse pikkusega kollektorit. Kollektori torustikus ringleb külmumiskindel vedelik nn. külmakandevedelik, mis maasoojust kogub. Selle lahenduse kõige suuremaks miinuseks on see, et see ei sobi iga pinnase puhul ning kasutegur võib olla kõikuv.  

Kui olud ei ole ideaalsed saadakse pinnasest külma  talvel lõpupoole 1 m sügavuselt kätte umbes -1 …-2 kraadi, talve algusperioodil muidugi plusskraadid.  Iga soojakraadi tootmiseks on vajalik saada soojuspumbal täiendavalt elektrienergiat.

Täna suudavad parimad maasoojuspumbad pakkuda juba kasuteguri (COP) väärtust 5, mis veel mõni aeg tagasi oli kättesaamatu. Ehk teisiti öeldes suudab kaasaegne soojuspump 1 kWh elektriga anda tagasi 5 kWh soojusenergiat. Aga olgu öeldud, et sellised näitajad saavutatakse ideaalsetes oludes ning pigem on keskmine COP väärtus pigem 3-4 vahel.

Pinnasekollektor nõuab ka piisavalt vaba maad, mida saab ülesse kaevata. Jämedalt võib öelda, et keskmise maja puhul (150 m2) peaks krundi suurus olema umbes üle 1200 – 1300 m2  ja millest u. 550 m2 kuluks otseselt maakütte kollektori paigaldamiseks. Probleem on selles, et pinnasekollektorit üldjuhul ei panda krundil näiteks teede ja platside alla ega krundi piirile ja majale liiga ligidale. See kõik vähendab maa-ala kuhu saab pinnasekollektorit panna.

Pinnasekollektor annab parima tulemuse lumerohketel talvedel, kus paks lumekiht hoiab pinnase külmumast. Seega kollektori alal ei ole soovitav lund ära lükata. Lumevaesel ja lumeta talve puhul on pinnasekollektori tulem kehvem.

Kuid pinnasekollektor ei ole ainuke võimalus maasoojusest osa saada. Lisaks on võimalik maasse salvestunud energiat kätte saada puuraukude kaudu või ka veekogudest (veekollektori kaudu). Näiteks kasutatakse nn. energiakaevusid, mille puhul tehakse puuraugud vertikaalselt või kaldu ning ei minda üldjuhul väga sügavale. Samuti tehakse puuauke ka põhjavette, mis on üldjuhul kõige sügavamad ning tagavad kõige stabiilsema maasoojuse (5-10 plusskraadi aastaringselt).

Seetõttu on ka arusaadav, miks on järjest rohkem tekkinud inimeste huvi rajada puurauke maakütte tarvis. Kuna aga pole piisavalt uuritud selliste puuraukude mõju põhjaveele, kui meie joogivee ressurssidele, siis üldjuhul ametkonnad ei anna lubasid selliste puuraukude rajamiseks.

 

Millist maakütte energiaallikat eelistada?

1)      Puuraugud. Kui võimalik rajada maakütte jaoks puurauke on kasu maksimaalne. Parim võimalik lahendus on kasutada puurauke põhjavette, kuid ka nn. energiakaevude puuraugud on väga hea valik. Miinuseks, suurem rajamiskulu ning raskem puuraugu rajamiseks luba saada.

2)      Veekollektor. Kui läheduses paikneb mõni veekogu, mille põhja saab paigaldada veekollektori on see hea valik. Veekogu põhja on paigaldus teistest lahendustest üldjuhul odavam, kuid vastu saab üldjuhul stabiilsema soojusenergia, kui pinnasekollektori puhul.

3)      Pinnasekollektor (maakollektor).  Praktikas kõige enam kasutatud lahendus Eestis. Enne paigaldust tuleb teha selgeks, kas pinnas on ikka maakütteks sobilik, sest see on põhiline, mis tagab investeeringu tasuvuse. Niisked pinnased on sobilikumad ja toimivad hea kasuteguriga.

Ja loomulikult ei olene lõppkokkuvõttes maaküttest kasu saamine ainult energiaallikast vaid ka maasoojuspumbast ning kindlasti ka firmast, kes maakütte lahenduse paigaldab. Soovitav on kasutada firmasid, millised kuuluvad Eesti Soojuspumba Liitu.

Maaküttesse tasub investeerida, sest see on mugav ja töökindel küttelahendus ning ka küllaltki kiire tasuvusajaga.