Postitused

, ,

Miks ei ole tellija oma majaga rahul?

Maja ehitamise esimese tööna sea sisse "Maja kaust"

Saan pea iga kuu mõne kirja, kus mõni veidi aega oma uues majas elanud inimene annab teada, et kui oleks enne majaehitamist olnud kokkupuudeid sellise keskkonnaga nagu majaehitaja.ee siis oleks jäänud mitmed vead tegemata või oleks ehitamine lihtsamalt läinud.

Kui esmapilgul võtsin seda, kui tunnustust majaehitaja lehele kogunenud info eest, siis veidi hiljem taipasin, et selline veidi kiirustades ehitusse sukeldumine on rohkem levinud kui peaks olema.

Kuna aga jätkuvalt tuleb selliseid kirju siis otsustasin ka siin blogis natuke teemast rääkida, mis aitaks vahest enne tormamist veidi rohkem õigetele tegevustele rohkem tähelepanu pöörata.

Ettevõtlikus käivitab projekti

Ettevõtlik inimene, nagu loomulikult iga majaehitaja / maja tellija on, alustab oma majaehitamise projektiga hooga peale ning selle hooga liigutakse päris kaugele. Ettevõtlikus on väga oluline ja ei näe selles probleemi ja pigem vastupidi, see just aitab oma maja ehitamise projekti käivitada, sest muidu kipuvadki asjad venima.

Eeltööd ja kavandamine

Eeltööd tähendavad tavaliselt ühelt poolt, et tuleb teada saada oma majaprojekti maksumus ehk kulude pool ning teiselt poolt leida oma majaprojekti finantseerimise lahendus, mis tähendab üldjuhul olemasoleva elukoha müüki ning veel täiendavalt pangalaenu võtmist.

Probleemiks kujuneb eeltööde osas just maja maksumuse ja kulude pool. Sageli tehakse selles faasis juba põhimõttelised otsused ka kõigi majaga seotud küsimustes, otsustakse näiteks ära maja arhitektuur, ruumiplaan ja funktsionaalsus ning põhimaterjalid.

Milles probleem, need valikud tuleb ju teha?

Probleemiks on see, et eeltöö faasis kiiresti neid põhimõttelisi valikuid tehes ei jäeta endale aega korralikult oma soove läbi mõelda. Kuna kiirem ja lihtsaim viis on võtta oma majaprojekti aluseks mõni tüüpprojekt siis jäetakse oma maja osas põhjalikult läbi mõtlemata oma tegelikud soovid ja vajadused. Tüüpprojektides ei ole midagi otseselt halba, kuid see ei tohiks vähendada seda tööd, mis iga tellija peaks oma maja projektiga tegema. Valitud tüüpprojekt või loodav individuaalprojekt tuleb tellija poolt detailides läbi käia.

Projekteerimine

Eeltöö faasis, kus tehakse põhimõtteline otsus, kas maja ehitada ja saadakse selgeks maja maksumuse suurusjärk, ei tohiks teha lõppotsuseid projekti osas, vaid see tuleks teha eraldiseisvas “projekteerimise” faasis. Praktikas kipub projekteerimise faas jääma liialt minimaalseks või seda praktiliselt ei tehtagi, sest eeldatakse, et tüüpprojektis on kõik asjad lahendatud ning küllap see sobib.

Tegelikult peaks tellija üritama just maksimaalselt kaasa töötada projekteerimise faasis ja olenemata sellest, kas tegemist tüüp- või individuaalprojektiga, detailides läbi mõtlema kogu maja projekti, alustades ruumiplaanist lõpetades näiteks valgustus- ja elektriprojektiga.

Selles faasis tuleb igal tellijal palju infot hankida, teha valikuid ja otsuseid. See faas peaks olema tellija jaoks üks pingelisemaid perioode majaehituse juures, sest see faas määrab hiljem suuresti rahuolu oma majast.

Ära kiirusta projekteerimise faasis. Tellija panus projekteerimise faasis on ülioluline iga maja puhul. Rohkem projektile oma aega panustanud tellijad on rohkem oma majaga rahul!

, ,

Iga muudatus tähendab riski

vundamentEhituses on sageli probleeme muudatustega seotud kokkulepetest kinnipidamisega. Need kipuvad ehitajal ununema. Muudatusi tuleb ehituses ette pidevalt ja seetõttu on oluline teha ka tellija enda poolt kõik, et ei avastataks hiljem, et soovitud muudatust pole ehitaja arvesse võtnud.

Milline on ehitaja töökorraldus väiksematel objektidel?

Eramajade ehitajatest võib teatud kandi pealt aru saada. Nende töökorraldus on tavaliselt selline, et üks inimene suhtleb peamiselt tellijaga ning sõlmib kokkuleppeid. Samas seesama inimene toimetab väikefirmas ka samal ajal näiteks erinevatele ehitusobjektidele kauba tarnijana ning materjalide kohaletoomise korraldajana või osaleb ka ise jooksvalt osade ehitustööde teostamisel. Selle kõige juures jääb sellise väikefirma juhil või projektijuhil/ töödejuhatajal väga vähe aega tegeleda paberitööga ning ka pidevalt muutuvaid kokkuleppeid fikseerida ja asjaosalistele edastada.

Praktikas kipub olema nii, et osad kokkulepped tellija ja ehitaja vahel tehakse telefoni teel ja need kipuvad ununema ja see toob kokkuvõttes kaasa, muudatusega seotud töölõigus, vale materjali või vale lahenduse kasutamise.

Kui õige hetk möödas siis parandustööd kallid või ebamõistlikud

Ei tellija ega ka omanikujärelevalve ei saa koguaeg objektil olla ning nii juhtub, et kui näiteks omanikujärelevalve objektile läheb ning teostatud töid üle vaatab, avastab ta erinevuse kokkulepituga või projektis tooduga. Sageli on selleks hetkeks teostatud juba sellises mahus töid, et teostatu lammutamine ja uuesti tegemine, kipub olema ebamõistlik, seda nii ajakao tõttu kui ka lisakulude tõttu. Kui esmapilgul jääb mulje, et need lisakulud katab ju ehitaja siis tegelikkuses tekivad ka tellijal täiendavad kulud oma ajaplaani edasilükkamisest. Näiteks tellija poolt hangitavad siseviimistluse materjalid on vaja vahepeal kuhugi ladustada ja hoiustada.

Lisaks sellele on reaalne olukord ka see, et kui nõuda ehitajalt tööde ümbertegemist, kasutab ehitaja võimalusel kasutatud materjali (mis on lammutatud valesti tehtud lahendusest) ning selle materjali uuesti kasutamisel võib see olla lõhutud või osaliselt katkine ning halvas seisukorras. Selliselt juhul ei ole ka lõpplahendus, kuigi parandatud, sugugi mitte enam kvaliteetne.

Lisaks suureneb suuremahulise ümbertegemise nõudega oht, et ehitaja lihtsalt jätab tööd pooleli ja kaob ära. Põhjuseks lihtsalt asjaolu, et väiksemal ehitusfirmal ei ole piisavalt suurt finantsilist puhvrit, et suuremate vigade korral, need omal kulul katta.

Kokkuvõttes arvesse võttes eeltoodut on mitmedki tellijad leppinud ehitaja poolt tehtud “vale” lahendusega eeldusel, kui see lahendus väga suuri riske edaspidiseks kaasa ei too.

Tee pidevat järelevalvet ning anna muudatuste info edasi ka töömeestele

Seetõttu on oluline väikefirmade puhul nii tellijal kui ka omanikujärelevalvel teha sagedast kontrolli ning lisaks firmas kokkuleppeid sõlminud isikule, suhelda otse ka nende töömeestega, kes konkreetseid töid teevad ning pidevalt enne järgmise töölõigu algust täpsustada, millise joonise alusel ning kuidas tööd teostatakse.

Iga muudatus tähendab riski ja seetõttu on muudatuste juhtimine on ülioluline ning sellega peab tellija ka ise aktiivselt tegelema, et eksimusi vähem oleks.

, ,

Kuidas muutub ehitamine "kunstiks"?

Ehitustööde järelevalvet on võimalik kvaliteetselt teha ainult siis kui on kasutada kvaliteetne projekt. Hetkest, kuid projektdokumentatsioonis puudub mõne keerukama sõlme lahenduskäik, muutub ehitamine “kunstiks“, mille autorid kasutavad oma varasemaid ehituskogemusi.

Kui projektina kasutatakse üldist eelprojekti või pole põhiprojektis lahendatud keerulisemaid sõlmi, alustab ehitaja “nii oleme varem teinud” lahenduste tegemist, mis aga konkreetse maja puhul ei pruugi sugugi sobida.

Ehitaja on ju mõneti sundseisus. Tema on võtnud kohustuse teatud kulude ja ajaga tööd ära teha. Ta võib tellijalt küsida konkreetsete sõlmede kohta lisainfot või täpsemaid jooniseid, kuid paljudel juhtudel tellija sellises olukorras projekteerimisele lisakulutusi teha ei taha. Samuti tähendaks täiendava projekti joonise tellimine ka lisa ajakulu, mis plaanitud tööde tempot rikuks.

Sellises olukorras tellija, kas lepibki ehitaja “nii oleme varem teinud” lahendustega või kui on tellija poolt kaasatud omanikujärelevalve, siis suunab probleemi temale.

Omanikujärelevalve seejärel, kas kiidab ehitaja poolt pakutud lahendused heaks või lükkab need koos põhjendustega tagasi. Tavaliselt ei ole aga ka omanikujärelevalvel projekteerimise pädevust ning ka omanikujärelevalve teeb otsused sisuliselt oma senisele tööpraktikale ja kogemustele tuginedes ning erialastele teadmistele.

Omanikujärelevalve puhul on ehitajaga võrreldes siiski üks kindel eelis. Nimelt on omanikujärelevalve sõltumatu ning seetõttu vaatab tervikut ja kvaliteeti teise pilguga, kui seda teeb ehitaja, kes peab jälgima ka oma kulusid ning seetõttu pakub ehitaja sageli välja ennekõike odavamad ja mugavamad lahendused. Ei taha liiga teha kõigile ehitajatele, loomulikult on ka selliseid ehitajaid, kelle jaoks on väga tähtis lõppkvaliteet ning seetõttu tuuakse välja kohe kvaliteetsed lahendused.

Omanikujärelevalvel on seaduse järgselt lai ülesannete nimekiri, mida tuleb jälgida ning kontrollida. Näiteks kuulub omanikujärelevalve ülesannete hulka ka maja projektdokumentatsiooni võrdlemine ehitusloa saanud projektiga. Mahuka projekti puhul on keeruline võimalikud muudatused ülesse leida. Või näiteks tuleb hinnata seda, kas projektdokumentatsioon on ehitamiseks piisav. Omanikujärelevalve võib ju välja tuua, et pole piisav, kui aga tellija ei plaani täiendavalt projekteerimisse kulutada siis tuleb ehitada ikkagi ebapiisava projektiga.

Tellijal jääb üle seejärel loota, et see “kunst”, mis valmib ehitaja või ehitaja ja omanikujärelevalve koostöös on kvaliteetne ning pikaealine.

,

Lokaalsed ligi- ja nullenergiamajad – kas õige lähenemine?

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

, ,

Vee-, kütte- ja kanalisatsiooni- ning ventilatsioonilahendus on ülioluline teha kvaliteetselt

paurandakyteMe tarbime oma kodudes igapäevaselt puhast kraanivett ja naudime sooja tuba. Me hindame toimivat õhuvahetust ning töökorras kanalisatsiooni. Vaatame veidi lähemalt, mida peaks teadma iga tellija, et kõik need mugavused oma majas tõrgeteta pikaajaliselt toimiksid.

Tänapäeval ei kujuta me ette enam ühtegi maja ilma KVVK (kütte, ventilatsiooni, veevarustuse ja kanalisatsiooni) lahendusteta. Kommunikatsioonid ja tehnosüsteemid on maja vereringe, millest sõltub nii maja kui ka selle elanike tervis. Miks on nende KVVK lahenduste valik ülioluline ja miks tasub põhjalikult oma valikut kaaluda?

Olen sageli rõhutanud, et maja põhikonstruktsioonid peavad olema korralikult ja õigesti ehitatud, siis on hiljem maja kasutamisel probleeme vähem ning maja kasutusiga pikem. Suheldes KVVK lahenduste pakkujatega ning ehitajatega, rõhutavad nad, et õige KVVK lahenduse valik on vähemalt sama tähtis ja oluline kui hoone põhikonstruktsioonide kavandamine ning ehitamine. Sellele arvamusega saab ainult nõustuda.

Miks?

Põhjus tegelikult lihtne. Iga majasisene veetrass, põrandakütte-, kanalisatsiooni- või ventilatsioonitorustik ehitatakse põhiosas seina- või põrandakonstruktsiooni sisse või kaetakse see muude kattekihtidega. Sisuliselt me ju eeldame, et me ei pea majasiseste kommunikatsioonide ja torustikega väga pikka aega midagi ette võtma peale regulaarsete hooldustööde. See eeldus juba iseenesest tähtsustab kõigi majasiseste tehniliste lahenduste valikut ning on seetõttu üks olulisemaid valikuid iga maja juures, mille tellija peab tegema.

Klassikaliselt hinnatakse maja elueaks minimaalset 50 aastat, koos põhjalike kapitaalremontidega 100 aastat ja rohkem (maja eluiga saab alati pikendada kui õigel ajal õigete meetmete ja remondiga sekkuda, kuid küsimus rohkem selle tasuvuses). Kas sinu majale valitud tarbevee torustik või põrandakütte torustik peab 50 aastat vastu? Kas tarbevee torustik on korrosioonikindel, kas kõik liitekohad peavad pikaajaliselt purunemata vastu, kas kogu torustikusüsteem on hügieeniline ning mõistliku hooldusvajadusega?

Kuna pea kõik tehnilised süsteemid ja torustikud ehitatakse majades konstruktsioonisiseselt siis puudub meil sisuliselt hiljem lihtne ja odav võimalus oma valikut muuta. Me saame küll põhimõtteliselt torustikku vahetada, kuid see tähendaks paljudel juhtudel laiaulatuslikku olemasolevate konstruktsioonide lõhkumis- ja lammutusvajadust ning see teeb tööd ebamõistlikult kalliks.

Kavandades näiteks maja elueaks 100 aastat, on tänapäevaste materjalide puhul, mõistlik plaanida selle aja jooksul maksimaalselt 1 – 2 suuremat kapitaalremonti (esimene kord u. 30-40.a. järel ja teine kord u. 60-70 a. järel), mille käigus vajadusel vahetatakse välja ka majasisesed torustikud või muud majasisesed kommunikatsioonid. Kui torustike väljavahetamiste vajadus on sagedasem siis ilmselgelt on tehtud vale materjali või tehnoloogia valik või on olnud halb tööde kvaliteet, mistõttu on maja omanik sunnitud tegema suuremahulisi kulusid torustike väljavahetamiseks juba palju varem.

Mida peaks tellija tegema?

Kuidas tagada, et valitud torustik või lahendus oleks pikaajaliselt toimiv ja töökorras? Tavaliselt koosneb kvaliteet kahest peamisest komponendist, valitud tootest või lahendusest ning projekteerijast / ehitajast. Mõlemad on võrdselt olulised, sest pole kasu suurepärast tootest, kui näiteks liited tehakse valesti ning mõne aja tekivad lekked ja veeavariid. Samuti ei ole hästi projekteeritud ja ehitatud lahendusest abi, kui valitud materjali või tootega tekib kvaliteediprobleeme ning süsteemid ei toimi või vajavad mõne aja pärast parandustöid.

Tänapäeval võiks tellija hinnata rohkem tehniliste eritööde projektide osatähtsust ja tellida ka KVVK tööde osas korrektsed ja läbimõeldud projektid. Praktikas tellib eratellija selliseid eritööde projekte harva ning tellija keskendub peamiselt vaid joonistele kraanide ja kanalisatsiooni äravoolu asukohtade märkimisele, mitte torustiku tehnilise lahenduse valimisele. Tellija usaldab ehitajat väljapakutud lahenduse osas, kuid ehitaja vaadates hinda pakub töö saamise huvides odavama või pikaajaliselt mittetoimiva lahenduse.

Peamine peaks olema see, et valitud materjalid on pikaealised ning ohutud ja väga oluline on tellida tööd vastavate oskustega firmadelt, mille töötajad on läbinud vastavad tehnilised koolitused ning teavad mida ja kuidas peab antud lahendustega töid tegema.

KVVK tööd ei ole katsetamise koht, need tööd tuleks teha õigesti kohe esimesel korral!