Elame keerulisel ja põneval ajal. Pole selgust tuleviku suhtes. Olemasoleva pensionisüsteemi jätkusuutlikus on pikemas perspektiivis suure küsimärgi all? Aktsia- ja rahaturud on rahutud ning stabiilsust pole näha. Riigid ja inimesed elavad üle oma võimete. Ja aina keerulisemaks kipub elu minema.

Minu isiklik arvamus on, et kõigil inimestel tuleb teadvustada ja harjuda mõttega, et investeeringud oma tulevikku tuleb igal ühel endal teha ja mis veel olulisem nende investeeringute eest tuleb võtta vastutus. Mida ma selle all mõtlen? Annan alljärgnevalt lihtsustatud ülevaate.

Täna Eestis ja ka muljal kasutusel olevad pensionisüsteemid näevad ette, et kogutakse raha töövõimelisel perioodil pensionifondidesse ja alustatakse sealt väljamakseid siis kui inimene pensionikka jõuab. Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas tegemist I, II või siis III sambaga – põhimõte on kõigil sama. Pensionifondid investeerivad kogutud raha edasi intressitoodetele, võlakirjadesse, aktsiaturgudele. Lõppeesmärk siis pikaajaliselt kasvatada investeeringut eesmärgiga ületada inflatsioon ja teenida kasu.

Kõlab esmapilgul hästi, kuid tegelikkuses võtab selline pensionifondide skeem ära inimestelt vastutuse oma vara säilimise ja kasvatamise eest. Kuidas? Väga lihtsalt. Fondide otsused teevad fondihaldurid, mitte raha investeeriv inimene ise.  Jah, võib öelda, et inimene saab fondi vahetada, kuid seal teiseski fondis teeb otsuse fondihaldur millesse investeerida, mitte inimene, kes sinna raha sisse paneb.

Ja praeguste reaalsete näidete põhjal on lõpptulemus see, et inimene, kes on 10 aastat raha fondi kogunud, on suures miinuses. Süsteemi masinavärk räägib neile inimestele, et jätkake kogumist ja turud paranevad ja küll tuleb ka tootlus. Andke andeks aga ei usu sellesse masinavärki, sest selles süsteemis puudub vastutus.

Pangad ja fondihaldurid tegelevad müügitööga pea juba igas poes ning fondidesse investeerimisest on tehtud kui reisi ostmine soojale maale. Näidatakse tõusvaid graafikuid, mis lineaarse kasvu korral pakuvad suurt tootlust ja müüakse kokkuvõttes unistust heast elust tulevikus.

Mis siis ette võtta?

Minu sõnum on see, et tulevikku silmas pidades tuleb investeerida ainult nii, et võtad selle eest ise vastutuse ja omad kontrolli oma investeeringu üle.

See tähendab suuremat tööd oma investeeringutega. Ma ei ütle, milline on parim investeering, sest see on igal inimesel erinev. Küll aga on oluline, et sa tead igal hetkel, mis sinu varaga toimub ja sa hoiad sellel silma peal. Ja sa tead, et pead seda ise tegema ja selle eest vastutuse võtma. Ehk iga inimene peab õppima ise investeerima.

Minu isiklik arvamus on see, et lisaks teistele rahapaigutamise kohtadele tasub investeerida kinnisvarasse. Ka kinnisvara puhul on tõusud ja mõõnad, kuid üldjuhul ei muutu kinnisvara väärtus nulliks nagu seda näiteks aktsiatega võib juhtuda.

Oma maja või korter annab kindluse tuleviku suhtes ja võiks olla üheks peamiseks pensionisambaks tulevikku vaadates.

Toon ühe võimaliku stsenaariumi: 

-          üks inimene elab üüripinnal ja investeerib pensionifondi, loodab selle tootlusele,

-          teine on investeerinud minimaalselt pensionifondi, kuid on ehitanud endale korraliku maja ja on ühel hetkel, peale laenu tasumist, kinnisvara omanik.

Pensionieas eelistaksin mina olla see teine inimene, kellel on oma maja, sest ma tean siis, et ka kõige mustema stsenaariumi korral saan maja müüa ning ikkagi ära elada, kasvõi siis üürikorterisse kolides. Aga mida peab tegema üüripinnal eluaeg elanud inimene, kui avastab, et pensionifondi kogutud raha on enamuses kadunud?

Võta vastutus ja investeeri kinnisvarasse. Mõtle kinnisvarast kui ühest olulisemast pensionisambast!