,

Lokaalsed ligi- ja nullenergiamajad – kas õige lähenemine?

Sõites oma isesõitvas autos kodu poole, jääb aega aknast mõnusalt välja vaadata. Liiklus on sujuv ja kiire ning peatselt keerab auto kodutänavasse. Kõiki tänavaäärseid maju katavad, otsekui paksu vaibana, erinevad päikeseenergiat kasutavad elektripaneelid ja –kiled, mõnel pool ulatuvad kõrgustesse suuremad ja väiksemad elektrituulikud. Tavaline elamurajoon näeb välja kui energiapark, kus iga väiksemgi päiksekiir või tuuleiil kinni püütakse ja kasutatakse ära energia saamiseks. Aasta on 2040.

Kas eelkirjeldatud tulevik muudab tundmatuseni majade arhitektuuri või väljanägemist, kas iga kodu hakkab välja nägema kui üks väiksem elektrijaam, seda näitab aeg.

Aastal 2020 kehtima hakkavad nõuded näevad ette liginullenergiamajade projekteerimist ja ehitamist. Liginullenergia- või nullenergiamajade nõuetele vastamine vajab lokaalsete energiat tootvate süsteemide kasutuselevõttu iga hoone / kinnistu piires.

Sisuliselt tähendab see, et suuresti põhineb null- või plussenergiamaja idee ennekõike energiat tootvatel aktiivseadmetel. Aktiivseadmed on täna meie kliimas veel kaugeltki mitte kõige parema tasuvusajaga (näiteks elektrit tootvate päiksepaneelide puhul jääb tasuvusaeg parimatel juhtudel 8-10 aasta sisse), kuid paljuski sõltub tasuvusaeg suuresti päikesepaisteliste ilmade olemasolust. Tehnoloogia areneb ja on lootust, et energia tootmise efektiivsus suureneb ning ka ajapikku tänu suuremale kasutamisele väheneb ka tehnoloogia maksumus.

Energiasääst ja uutest tehnoloogiatest kasu saamine peab olema peaks olema lahendatud mõistlikul ja ratsionaalsel viisil.

Esmapilgul tundub kõik õige – viia majade haldamise kulud minimaalseks ja lisaks võimaldada ka teenida igalt maja reaalset kasu, müües tarbimisest ülejääva toodetud elektrienergia võrguettevõtjale. Kui jätta tähele panemata asjaolu, et tarbija poolt müüdav elektrienergia on odavama hinnaga, kui ostetav energia, siis suurimaks probleemiks jääb energia tootmisega seotud tehnoloogia hooldamine ja haldamine ning pidev uuendamine. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kallimaks läheb hooldamine, sest vajab haritud ja koolitatud spetsialiste. See on teema, millele veel keegi eriti tähelepanu ei pööra. Ka Eestis on rajatud näiteks juba mõned plussenergia elamud, mis saavad põhiosa lisaenergiast katusele paigaldatud päikesepaneelidest. Kuid täna, kus süsteemid on uued ja tõrkeid vähe, pole teada reaalsed pikaajalised kulud nende süsteemide haldamisele.

Kokkuvõtvalt peaks hindama lokaalse aktiivenergia tootmisega seotud teemasid laiemalt:

  1. Süsteemi halduskulu
    Kas aga keegi on arvutanud või püüdnud hinnata, milliseks kujunevad pikemas perspektiivis erinevad aktiivseadmetega seotud haldus- ja hoolduskulud ning kas igal pool suudab võrguvaldaja tarbijalt osta energiat sellises mahus nagu seda toodetakse. Eesti kliimas kipub olema nii, et kevade ja suvekuudel suudavad päikesepaneelid toota energiat rohkem kui tarbimisele vaja ning seda saab võrku müüa. Ülejäänud ajal on rohkemal või vähemal määral vajalik osta energiat sisse.
  2. Energia müügi võimalus
    Kas iga elektrivõrgu haldaja suudab pakkuda igale kliendile kahepoolset võimalust lisaks energia ostule, ka seda võrku müüa? Milliseid investeeringuid peavad võrguvaldajad selleks tegema, et nad seda võimalust, energiat müüa, suudaks kõigile tarbijatele pakkuda.
  1. Arhitektuur
    Kas energiasäästlikud ja aktiivseadmetega majad muudavad väljakujunenud arhitektuuri ja linnapilti? Kui silma riivavad päikesepaneelid õnnestub peita, kas energiasäästu saavutamiseks vajalik majade paiknemine ja akende ebaühtlane jaotus ilmakaarte suhtes ei muuda maju üksluiselt ühetaolisteks?

Võib-olla oleks vaja teistsugust lahendust, et saavutada soovitud eesmärgid? Kuidas mõnevõrra vähendada asjatut üleinvesteerimist iga maja puhul aktiivseadmetesse?

Idee

Vahest oleks õigem luua suuremad energiapargid geograafiliselt parimatesse kohtadesse, kus erinevatest taastuvenergialahendustest oleks kõige suurem tulu. Paiknevad need siis rannikul või näiteks meres kogudes tuuleenergiat või kohtades, kus võimalik paremini kätte saada päikeseenergia ning päikesepaneelidega toota energiat.

Ja nüüd kõige olulisem – kõigil majaomanikel oleks kohustus oma maja energiavajaduse mahus investeerida sellistesse energiaparkidesse, mis kataks ära tema maja vajaliku lisaenergia, et kokkuvõttes oleks tema maja, kas ligi-, null- või hoopis plussenergiamaja. Ehk sisuliselt investeerib majaomanik samal määral, mis ta oleks teinud lokaalsesse süsteemi, kuid suurmahulise energiapargi efektiivsem haldamine ja võimalik suurem energiatoodang annaks majaomanikule enam kasu kui lokaalne lahendus. Siis saaks parimal juhul tänu suuremale lisaenergia toodangule, lubada ka arhitektuurselt mõnevõrra huvitavamaid lahendusi ning ei peaks ülemääraselt pingutama iga maja energiasäästlikuse tagaajamisega.

Lisaks vähenevad ka võrguhaldajate kulud, sest kaoks vajadus igale tarbijale kahepoolse energiasüsteemi võimaluse väljaehitamiseks.

Kokkuvõttes idee on asendada lokaalsed energiaallikad suuremate energiaparkidega, kuid korraldada majaomanike investeeringu- ja halduskulude kaudu energiaparkide haldamine ja sellest kasu saamine.

Kindlasti on ka sellel ideel mitmeid miinuseid, kuid mõtlemiseks ja kaalumiseks ideed ju ongi!

Millistes majades elame aastal 2040?

Moodulmajade e-kursus
Nõuanded element- ja moodulmajade valikul

Oma maja ehituse e-kursus
Oma maja ehitustööde kavandamine ja elluviimine


0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga